Esmaspäeval räägiti Riigikogus taas e-valimistest ja vabas mikrofonis hoiatas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid demokraatia ja suveräänsuse kadumise eest.
Varro Vooglaid: “Mõne hetke eest leidis siinsamas saalis aset hääletus, millega koalitsioonierakondadesse kuuluvad saadikud saatsid tuimalt prügikasti Riigikogu otsuse eelnõu, mille vastuvõtmise korral oleks asutatud uurimiskomisjon e-hääletamisega seonduvate probleemide uurimiseks. Pidasin isegi väikese kõne siin fraktsiooni nimel sel teemal. Aga tahtsin lisada sellega seonduvalt veel mõned tähelepanekud, üldisemat laadi, nimelt seonduvalt küsimusega sellest, mida näitab see, kui niisugune eelnõu sellise kergekäelisusega lihtsalt prügikasti saadetakse, ilma pikema jututa.
Ei saa ju eitada, et valimissüsteemi usaldusväärsus on üks demokraatliku riigikorralduse hädavajalikke eeldusi. Ei saa olla demokraatlikku riigikorraldust, kui ei ole usaldusväärset valimissüsteemi. Samuti ei saa eitada, et nii 2023. aasta kevadel kui ka 2025. aasta kevadel läbiviidud küsitluste kohaselt ligikaudu 40% Eesti Vabariigi kodanikest ei usalda või pigem ei usalda kasutusel olevat e-hääletamise süsteemi. Vaevalt leidub teist riiki Euroopas, kus usaldus kasutatava valimissüsteemi vastu on sedavõrd madal.
Need kaks fakti koostoimes peaksid ilmselgelt viima järelduseni, et niisugust olukorda ei saa tolereerida, selle suhtes ei tohi silmi kinni pigistada, sest see ei ole lihtsalt vastutustundlik. Sel lihtsal põhjusel, et põhiseadus deklareerib §-s 1 täiesti ühemõtteliselt, et Eesti Vabariik on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Ja mida me näeme, kui niimoodi käitutakse? Minu meelest näeme ühte väga lihtsat, masendavat, aga lihtsat tõsiasja. Seda, et demokraatia ideaali ei suhtuta Eesti Vabariigis võimu juures olevate inimeste poolt tõsiselt. Ehk teisisõnu, põhiseaduses võib see ühe meie riigikorralduse baasideaalina deklareeritud olla, aga deklaratsiooniks ta jääbki – tühi sõnakõlks, mida on tore oma kõnedes esile tuua, tore loosung, millega on vahva lehvitada, aga sisuliselt ei kavatsetagi seda järgida, kui see kuidagipidi on ebamugav või asetab omaenda võimupositsiooni kuidagi kahtluse alla, selle säilimise kahtluse alla.
Milline on reaalselt olukord demokraatiaga Eesti Vabariigis? Küsigem reaalseid küsimusi ja vastakem reaalsete faktide pinnalt. Millal toimus meil viimane referendum ehk millal see kõrgeima riigivõimu kandja ehk rahvas sai reaalselt ise viimane kord midagi otsustada? See oli 21 ja pool aastat tagasi, 2003. aasta 14. septembril, kui leidis aset referendum Euroopa Liiduga liitumiseks, millele eelnes ka massiivne riiklikult rahastatud propaganda, nagu me mäletame, et kõrgeima riigivõimu kandja ikkagi hääletaks õigesti tingimata. 21 ja poolt aastat tagasi!
Nüüd, kas põhiseaduse kohaselt rahvas ise üldse saab algatada referendumeid? Ei saa. Teatavasti põhiseadus ütleb §-s 105, et referendumeid saab algatada üksnes Riigikogu. Ja Riigikogu, nagu öeldud, pole üle 20 aasta pidanud kordagi vajalikuks seda teha, olgugi et Riigikogu peaks olema rahva teener, teenima rahvast ja andma kõige olulisemad otsused rahvale endale otsustada. Ei ole usaldatud rahvast 21 ja pool aastat selleks piisavalt.
1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadused nägid ette võimaluse, et rahvas saab ise algatada referendumeid, nägid ette ka võimaluse, et rahvas saab algatada parlamendis eelnõusid ja nägid ette ka võimaluse tühistada parlamendi poolt vastuvõetud seadusi referendumil. Kusjuures, kui rahvas tühistas Riigikogu poolt läbisurutud seaduse, siis see oli ühtlasi umbusaldusavaldus parlamendile ehk sellega kaasnesid automaatselt erakorralised Riigikogu valimised, mis on ka igati loogiline, sellepärast et oli leidnud kinnitust, et need, kes peaksid tegutsema rahvaesindajana, olid irdunud rahva enamuse tahtest ja tegutsenud sellega vastuoluliselt.
1933. aasta põhiseadus muuseas nägi ette ka võimaluse, et rahvas saab valida endale ise riigipea. Jällegi baasdemokraatlik õigus, mida Eesti rahval enam ei ole, kuna kasutusel olev, kehtiv põhiseadus sellist võimalust ette ei näe.
Ja nii me olemegi olukorras, kus me ühelt poolt põhiseaduses deklareerime, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, aga tegelikult ei püüagi seda järgida. Deklareerime põhiseaduses, et Eesti on iseseisev riik, aga tegelikult ei püüagi seda järgida, vaid oleme loovutanud suure osa iseseisvusest Euroopa Liidule ja NATO-le. Deklareerime, et Eesti on korraldatud võimude lahususe põhimõtte alusel, reaalselt paneb Riigikogu ametisse valitsuse, pärast mida tantsib Riigikogu valitsuse pilli järgi. Ja nii edasi ja nii edasi. Ehk selline olukord on masendav ja ei tohiks jätkuda.”