Esmaspäeval oli Riigikogus Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse “Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse uurimiseks” eelnõu esimene lugemine, mille jooksul esitasid EKRE saadikud ettekandja Lauri Laatsile rea küsimusi ja ettepanekuid.
Martin Helme: “Selle jaoks on pidanud elama kuu tagumisel poolel või mingisuguse väga suure kivi all, kui inimene ei tea, et neid e-valimisi, mida meil praegu on juba 20 aastat peetud, ei ole võimalik vaadelda. See on puust ette ja punaseks tehtud, see on läbi kohtute käinud. Viimane kohtuotsus oli Riigikohtu otsus mitte lubada vaatlejal tutvuda dokumentidega, mida valimiskomisjon valmistab ette e-valimiste korraldamiseks. Valimised ei ole vaadeldavad ei valimiste eel, ajal ega pärast. Ja sellisel juhul see ei ole enam valimised, vaid see on farss. See on etendatav farss mingitest toimingutest, mille ülesanne on jätta muljet, et meil on mingid valimised. Ja senikaua, kuni nad ei ole vaadeldavad, ei ole üldse midagi arutada, nad tuleb ära keelata.”
Rene Kokk: “Kui me natukene jälgime seda, miks maailma suured riigid ei kasuta e-valimisi, siis tulevad alati välja põhimõtteliselt ühed ja samad argumendid. Turvalisus ja usaldusväärsus ei ole tagatud, läbipaistvuse puudumine, poliitiline ja avalik usaldamatus, digitaalne ebavõrdsus, õiguslikud ja praktilised küsimused sinna juurde veel.”
Mart Helme: “Argumendid, mida meile pidevalt tuuakse ja mis praegugi siin kõlas puldist, et 20 aastat tagasi oli ainult nii vähe e-valijaid ja nüüd on juba nii palju: esiteks me ei tea, me ei saa kontrollida, kui palju tegelikult oli e-valijaid tegelikkuses ja kui palju neid lisati sinna ükskõik kelle poolt, missuguses vahelülis, missugusest filtrist, seda me kontrollida ei saa. Ja kui me vaatame, et enne viimaseid valimisi 90 000 inimese võrra suurendati valijaskonda, siis see on tohutu reservuaar, kust annab võtta inimesi ja neid hääli, mida uhada siis e-häältena valimistel. Nii et selles mõttes minu arvates siin ei ole mõtet väga pikalt keerutada, tuleb väga selgelt öelda: e-valimistega tuleb lõpetada ja valida saab ainult paberil.”
Anti Poolamets: “Ma tsiteerin alustuseks Märt Põderi artiklit Eesti Päevalehes, kes võttis kokku magistritöö uuringutulemused. See tähendab, et elektroonsel valimiskastil oli sisuliselt sisse ehitatud topeltpõhi, mis võimaldas seal mugavalt sedeleid vahetada. Välja tuli reetliku topeltpõhja olemasolu aga alles siis, kui valimistulemused olid välja kuulutatud ja elektroonsed asitõendid seaduse kohaselt hävitatud. Samas artiklis oli ka üks diagramm, kus näidati, et täielik anomaalia on Reformierakonna e-häältes. Mitte ühelgi erakonnal ei olnud sellist tohutut vastuolu. Muide, ka VEB Fondi komisjon jõudis järeldustele alles üle 20 aasta hiljem ja tegi 50-lehelise kokkuvõtte. Kas oleks võimalik kas või mingigi tagajärg saada, näiteks seda, et asitõendid säilitatakse, et ei hävitataks neid siin lühikese ajaga ära?”
Varro Vooglaid: “Küsin teie käest ühe sellise kurioosse olukorra kohta, mis viimasel ajal on ilmnenud ja mis iseloomustab kogu seda e-hääletamise protsessi. Riigikogu valimise seadus ütleb teatavasti §-s 12 lõige 3 täiesti selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, et Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekud on avalikud ja need protokollitakse. Samas, 6. märtsil 2025. aastal pikaaegselt e-hääletamise vaatlemisele pühendunud Märt Põder sisuliselt visati Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekult välja selle põhjendusega, et seal tuleb käsitlusele e-hääletuse süsteemi ohtusid kaardistav riskikäsitlusplaan ja selle jõudmine kolmandate isikute kätte seadvat ohtu e-hääletamise kasutamise. Märt Põder vaidlustas selle koosolekult eemaldamise Riigikohtus ja Riigikohtu menetluse käigus lekitati kergekäeliselt seesama dokument kolmandate isikute kätte. Mida sellises olukorras teie hinnangul peaks tegema, kuna eelnevalt on ju öeldud, et riskikäsitlusplaani sattumine kolmandate osapoolte kätte ohustavat e-hääletust? Kas nüüd siis saab enam e-hääletusega jätkata või mitte?”
Siim Pohlak: ” E-valimised on nii otsene kui kaudne julgeolekuoht, alates vaenuliku riigi varjatud sekkumise võimalusest kuni tänases Eestis valitseva olukorrani, kus tegelikult märkimisväärne osa ühiskonnast ei usalda e-valimiste süsteemi, selle kontrollitavust ega läbipaistvust. Ja täna on tegelikult ju olukord, kus ülejäänud arenenud riigid, kes on testinud e-valimisi või kaalunud siis nende kasutuselevõttu, on tegelikult kõik loobunud. Samamoodi on Eestis tegelikult valimiste vastu usaldus langenud rekordmadalale just nimelt e-valimiste tagajärjel ja samuti on valimiste vaatlemisega, just e-valimiste vaatlemisega suured probleemid. Usaldust ei lisa ka see Märt Põdra kaasus praegu. Kõik need asjaolud on tegelikult juba selgelt teada faktid. Kas siin väga ongi enam midagi uurida või tegelikult peaksime ikkagi kiirkorras keskenduma selle nii-öelda julgeolekuohu likvideerimisele, mis meil e-valimiste näol täna Eestis on? Kas siin ikkagi ei tuleks vaadata laiemalt maailmas valitsevat julgeolekuolukorda ja ka Eestis, arvestada sellega ja lõpetada see julgeolekurisk nimega e-valimised ära?”
Helle-Moonika Helme: “See on hea teema, mis praegu teil tõstatatud, see on julgeolekuoht. Ja meile kogu aeg ju korrutatakse, et e-valimised on väga hästi üles ehitatud, niimoodi, et neid ei ole võimalik väljastpoolt rünnata. Aga ma olen ka mitmel korral siin Riigikogu saalis, kui me oleme neid debatte pidanud, öelnud, et tegelikult ega see rünne selle kõige, Eesti riigi legitiimsuse vastu ei tule läbi e-valimiste, ei tule tegelikult väljastpoolt, eks ole, see tuleb ju seestpoolt. Sellepärast et see, mis seal süsteemis sees toimub, seal mustas kastis, see on, kuidas ma ütlen, see on jälgimatu, on rikutud salajasuse printsiipi. Ehk põhiseaduse kõiki kolme printsiipi on rikutud: salajasus, ühetaolisus ja ka see üheajalisus. Ja on isegi öeldud, ma olen kuulnud, et isegi kui tahetaks seda kõike muuta ja tuleks välja kõik need pettused ja valed, siis see olekski kõige suurem oht Eesti riigi kestmisele, sest tulekski välja, et kõik valitsused, mis on olnud peale seda, kui meil e-valimised käiku läksid, on olnud illegitiimsed. Ehk kas siis Eesti riiki vahepeal üldse on olnud või mitte? Mis sa arvad, kas see võib olla põhjus, miks, ütleme, ka süvariigi tasemel ja nende tasemel nagu riigi valimisteenistus ja prokuratuur ja Riigikohus mitte keegi ei julge ega taha selle mäda asjaga tegeleda?”