Tuuleenergiat on aastakümneid peetud puhta energia sümboliks, kuid arutelu nende kõrvalmõjude üle muutub tulisemaks.
Harva märgataval infrahelil on selles keskne roll. Professor Ken Mattsson Uppsala ülikoolist on selle valdkonna üks juhtivaid eksperte. Ta on aastaid tegelenud madalsageduslike helilainete leviku uurimisega – tuuleturbiinide piirkonnas elavate inimeste jaoks murettekitavate leidudega.
Nähtamatute lainete ekspert Ken Mattsson õpetab Uppsala ülikoolis ning tegeleb infraheli analüüsi ja selle levikuga. Tema uurimistöö ulatub lennukimürast seismiliste lainete ja vulkaanipurseteni. Juba mõnda aega on teda eriti huvitanud tuulegeneraatorite madalsageduslikud helilained. Need tekitavad heli, mis jääb alla inimese kuulmisläve – nn infraheli –, mis tungib sügavale hoonetesse ja jääb tõhusaks pikkade vahemaade tagant.
Elanike kaitsemeetmete puudumine on suurim mure. Tõhusat kaitset infraheli vastu ei ole. Ei aita ei helikindlad aknad ega müratõkked. “Infraheli tungib kõike,” ütleb Mattsson. Ainus tõhus kaitse on piisav kaugus elamutest. Tema soovitus: vähemalt viis kilomeetrit. Kuid paljud süsteemid asuvad majadest vaid 600 meetri kaugusel.
Mattssoni sõnul reageerib infrahelile eriti tundlikult umbes 30 protsenti elanikkonnast. “Ma ise ei saa pärast päeva tuuleturbiinide mõõtmist mitu päeva magada ja mul on tugev migreen.” Kohalikud elanikud kirjeldasid talle identseid kaebusi: surve peas, südamepekslemine, unetus. Heliallika nähtamatus muudab olukorra veelgi pingelisemaks. “Sellest ei pääse. See läbib kõike – ja võimud ei võta probleemi tõsiselt.”
Infraheli sagedus on alla 20 hertsi. Kuigi see jääb enamikule inimestele kuulmatuks, on sellel füüsiliselt tõestatav mõju. Need lained tungivad kergesti läbi seinte, akende ja isolatsiooni. Mõtet, et ainult kuuldav müra on kahjulik, peab Mattsson aegunuks.
“See, et te seda ei kuule, ei tähenda, et see on kahjutu,” selgitab ta. Uuringud näitavad, et see mõjutab autonoomset närvisüsteemi ja aju – isegi palju alla praegu lubatud piiri. Unehäired, stress, migreen, südameprobleemid: võimalike tagajärgede loetelu on pikk. Praegu puudub aga terviklik mõõtmissüsteem, mis neid koormusi tõsiselt haaraks.
Infraheli ulatus šokeerib paljusid. Kui kuuldav müra kahaneb kaugusega kiiresti, siis madala sagedusega lained levivad kilomeetrite kaupa. “Me mõõdame Kiruna lõhkamisest tulenevat infraheli kuni Uppsalani,” selgitab Mattsson. Tuuleturbiinid tekitasid seda varemgi märkimisväärses koguses – tänapäeval oluliselt rohkem kui 30 aastat tagasi. Vanadest arvutustest tänapäevaste süsteemide jaoks enam ei piisa. “Mõõtsime infraheli koguni 50 kilomeetri kauguselt. Igaüks, kes väidab, et see tekib ainult otse tehases, eksib.”
Mattsson kutsub seetõttu üles praeguseid suuniseid ümber hindama. Piiramatu laienemine ilma võimalikke terviseriske arvestamata on vastutustundetu. “Me ei tea, kui kahjulik see pikas perspektiivis on – ja ometi ehitatakse uusi rajatisi.”
Mõju tervisele ja elukvaliteedile on raske hinnata – peamiselt seetõttu, et puuduvad põhjalikud pikaajalised uuringud.
Vaatamata suurele vastupanule kasvab avalikkuse huvi. Inimesed on hakanud kahtlema tuuleenergia selles varjuküljes. Mattsson tunneb elanikkonna ja mõnede poliitikute toetust. Arutelu on alles algusjärgus. “Mul pole kavatsust alla anda. See nõuab ausat vastasseisu – nii helgete kui ka tumedate külgedega.”
Paljud mõjutatud inimesed tunnevad, et neid ignoreeritakse ja nende kaebusi ei võeta tõsiselt. Mõned ei saa enam oma maja müüa, teised kaotavad une. “See on eksperiment inimeste tervisega – ja ma ei jää käed rüpes istuma,” ütleb Mattsson.
Allikas: Blackout News