Täna seisame olukorra ees, kus Vinni valda kavandatakse ligi 150 hiigeltuulikut – igaüks kuni 300 meetri kõrgune, võrreldav Tallinna teletorniga. Tuulikutele lisanduvad alajaamad, akupargid, kõrgepingeliinid, hooldusteed ja muu taristu, mis muudavad meie looduslähedase ja kogukondliku valla sisuliselt tööstuspiirkonnaks.
See ei ole mõistlik ega tasakaalustatud areng, vaid ulatuslik industrialiseerimine, mille tegelikke mõjusid inimeste tervisele, varale, elukeskkonnale ja loodusele ei ole seni piisavalt hinnatud ega uuritud.
Eestis ei ole kehtivaid normatiivakte, mis suudaksid adekvaatselt reguleerida kaasaegsete, suurte ja võimsate tuulikute mõju. Tervise- ja keskkonnamõjude hindamine põhineb suures osas eksperdihinnangutel ja laenatud metoodikatel, kuid riiklikku ühtset teaduspõhist raamistikku mõjude hindamiseks ei ole.
Meie õigusruum ei ole suutnud sammu pidada tehnoloogia arenguga. Kui näiteks 2002. aastal kehtestati infraheli piirväärtused, oli Eestis suurim maismaatuulik alla 1-megavatise võimsusega. Praeguseks ulatuvad kavandatavad võimsused üle 6,5 megavati, tuuliku labade mõõt on kuni 200 meetrit ning tipp 300 meetri kõrgusel. Veelgi tõsisem on asjaolu, et Eestis puuduvad piirväärtused väliskeskkonnas levivale infrahelile. See tähendab, et me ei suuda tänase teadmise juures isegi öelda, kus lõpeb lubatud häiring ja kust algab terviserisk.
Ometi jätkuvad planeeringu- ja ehitusmenetlused, justkui oleks kõik normid ja teadmised paigas. Tegelikult tuleks kõik tuuleparkide planeeringud peatada, kuni Eestis on välja töötatud tänapäevase tehnoloogiaga kooskõlas olevad mõõtemetoodikad ja piirnormid
Ka riik on praegust teadmiste ja regulatsioonide puudujääki tunnistanud. Selle kinnituseks on 2024. aasta juulis välja kuulutatud riigihange nr 280536 “Tuuleparkide mõju võrdlev analüüs ja juhend mõju hindajatele”, mille eesmärk oli teha põhjalik võrdlus Soome, Taani, Saksamaa ja teiste riikide normide, metoodikate ja praktikatega, eriti müra, infraheli ja madalsagedusliku häiringu osas, ning välja töötada vastavad juhendid.
Ma ei saa nõustuda väitega, et vastuseis tuuleparkidele on pelgalt EKRE poliitika. Tuulikute vastu seisavad tuhanded täiesti apoliitilised inimesed. EKRE on tulnud kogukondadele appi, kuna riik on jätnud inimesed üksi tuulikuarendajate meelevalda. Kogukondade vastuseis põhineb faktidel: infraheli mõju on alauuritud, kodude väärtus langeb, vaated kaovad, metsad raiutakse, linnustik ja elurikkus kannatavad.
Tänaseks on nn tuulikusõda jõudnud juba vähemalt 29 Eesti omavalitsusse. Kogukonna koosolekutel esinevad sageli arendajate palgatud “eksperdid”, kes väidavad, et tervisemured infraheli või vilkumise tõttu on väljamõeldis, ja kohalike muresid ei võeta tõsiselt. Sellises suhtumises peitub konflikti tegelik põhjus.
Me ei tohi unustada, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ja põhiseaduse § 154 lõige 1 annavad omavalitsusele õiguse ja kohustuse korraldada ruumilist planeerimist oma territooriumil. Ometi kaebasid arendajad Vinni vallavolikogu otsuse kohtusse eesmärgiga survestada valitud rahvaesindajaid ja hiilida mööda demokraatiast.
Vinni vald ei ole soovinud kohtuvaidlusi, kuid on sattunud olukorda, kus tuulikuarendajad on neid selleks sundinud. Kui vallale esitatakse nõudeid, on kohustus seista oma inimeste ja otsuste eest, kasutades vajadusel professionaalset õigusabi. See ei ole olnud valla vaba valik – see on olnud vastus välisele survele.
Jah, Vinni vallas on palju muidki olulisi küsimusi – koolid, teed, huviharidus –, aga kui me lubame, et kogu meie elukeskkond muudetakse tööstuseks, kaotavad inimesed ühe vähese maaelu privileegi – õiguse elada rahus vaikses ja looduskaunis keskkonnas. Sellest võib alguse saada vallast lahkumise laine ja kogukondade hääbumine. Vinni valla elaniku ja volikogu esimehena ei saa ma seda lubada. Seisan meie inimeste, looduse ja keskkonna eest – sõltumata sellest, millist parteid keegi toetab.
Evelin Poolamets