Eesti võimupoliitikutel on kombeks iga asjaga läbimõtlematult üle pingutada. Kui ühel hetkel on jutuks nõrk kaitsevõimekus, siis järgmisel hetkel paisatakse sinna meeletu kogus raha, mõtlemata, kas niigi maksukoormuses ägav ühiskond selle ka välja kannatab. Mõeldakse ennekõike oma poliitilise maine peale, mitte sellele, kas ja kui palju sellest kasu kerkib.
Valitsuse plaane tasub umbusaldada kasvõi seetõttu, et hiljuti investeeris riik kaitsetööstusesse 100 miljonit, tõsi küll, Ukraina relvastamiseks, kuid too tööstus ei pannud mitte omi liine käima, vaid soetas ukrainlastele Hiina droonid. See on hea näide sellest, kuidas raha lihtsalt raisatakse, näitamaks, et midagi justkui tehakse, aga kasu ei tõusnud ei Eesti riigile ega kaitsetööstusele, kosus ainult Hiina relvatööstus.
Postimees kirjutab: “Valitsus soovib täita uued NATO väevõime eesmärgid nii kiiresti kui võimalik ja kiitis heaks riigikaitse investeeringute lisaprogrammi KILP. Keskmiselt suunatakse riigikaitsesse kuni 2029. aastani 5,4% sisemajanduse koguproduktist.
Peaminister Kristen Michal: “Järgmise nelja aasta jooksul lisandub kaitsekuludesse 2,8 miljardit eurot. Tegu on lähiajaloo suurima kaitsekulude kasvuga, mis lubab meil kiiremini arendada Eesti õhukaitset, suurendada maaväe tulejõudu, luua süvalahingvõime, panna olulist rõhku droonivõitluse ja elektroonilise sõjapidamise arendamisele.”
Kommenteerib poliitikavaatleja Taivo Sepp: “Maksumaksjaid on meil alla miljoni. Mis mõte tekib, kui jagada 2,8 miljardit ühele miljonile maksumaksjale maksmiseks? 2800 eurot igale ja tõenäoliselt rohkemgi, sest igaüks ei suuda seda maksta.
Rahvale jääb kohutav võlg maksta ja selle võla on teinud igale keegi Michal. Ja mis kasu on sõjalises mõttes? Null, kuna vastas on sõjajõud, mida isegi sajad miljardid ei suutnud peatada.”
Peaminister Michal on ehe näide lapsikust politikaanist, kes ei oska riigi valitsemisega midagi peale hakata.
Uued Uudised