Väisasin lähiminevikus üht kirjanduslikku kolmapäeva musta laega saalis, kirjanike liidu ruumides, majas, mille välisseinal olin roiskub stalinistist küüditaja J. Smuuli kiskjalik lõust. Olin sunnitud enne lõppu lahkuma, see oli liiga halb. Nurjumine kujutas endast Jelena Skulskaja tõlkeprojekti esitlust, Jelena oli tõlkinud homo- ja immigrantluuletajaid, ilmselt midagi veel, andmed kodulehel ei ole ammendavad.
Tõlkeprojekti sihtmärkidest esines norra harrastusluuletaja Øyvind Rangøy, kes on õppinud eesti ajakirjanike ja bürokraatide tühjalt kõmisevas keeles mittemidagiütlevat värssi veeretama. Øyvind laulis norra šlaagreid, tema nn luulet nii originaalis kui tõlkes esitasid Jelena õpilased. Kohati oli riigikeel kohutavalt halb, väljakannatamatu. Saalis näisid olevat ainult Jelena õpilased, venekeelsed, seega häbi piirdus ühe keelekeskkonnaga.
Läbikukkumine oli üllatavat liiki, kirjandusgurmaanid on ammu leppinud sellega, et kirjanike liit ega muud asjakohased institutsioonid ei suuda tagada kirjanduslikku kvaliteeti, pole pädevaid eksperte, süstid mõjuvad ajule halvasti, korruptsioon on alati andetuse poole kaldu. Mis siis ikka, aga et kirjanike majas ei osta enam ka eesti keelt rääkida, see on midagi uut.
Milleks venelasi ja norrakaid avalikult häbistada? Norrakad on ikkagi meie liitlased ja kindlasti on seal ka pärast Ibsenit ja Hamsunit ilmunud mõndagi tähelepanuväärset. Itaalias lõpetatakse ülikoolis Dostojevski kursuse lugemine, meil aga mahitatakse venekeelset harrastusluulet, nagu poleks Ukraina territoriaalse terviklikkusega mingeid probleeme. Kas see lampkast ei haise mitte putinismi järele?
Tõsi, norra harrastusluule ei läinud vene keeles kuigi palju paremaks, aga üldjuhul, eriti kui tõlk ei klammerdunud kramplikult originaali kantseliidi külge, oli tõlke keel siiski originaali omast ladusam, seda võin oma napi slaavi filoloogia juures kindlas kõneviisis väita. Parem muidugi sujuv jama, kui katkuv ja hakkiv jama, aga jama ikkagi.
Kuidas saab olla, et meil enam üldse kirjanikke ei ole, või kui on, siis ikka ja jälle ainult homoseksualistid, immigrandid, feministid, kliimatobukesed jms. Vaata kirjanike palku või muud sarnast, pilt on sarnane, arusaamatu ja võigas. Üks on kindel, meie kirjanduslik nomenklatuur seda ise välja mõelnud ei ole, selleks ja kõigeks muuks puudub intellektuaalne võimekus.
Ent kus vaimne vaakum kõige suurem, seal euroliit kõige lähem. Miks on Euroopa kunstimaastik viimase kümnendi jooksul üha rohkem domineeritud vasakpoolsete, ärkleva teadlikkuse kiunatustega, kõik saab selgeks, kui vaatate lahtiste silmadega Brüsseli poole.
Vastavalt mõttekoja MCC Brussels poolt kolmapäeval, 23. aprillil avaldatud plahvatusliku uue raporti paljastustele, on EL “kultuurivaldkonna strateegiliselt kaasanud radikaalse sotsiaalse ja poliitilise agenda edendamiseks”. See strateegia hõlmab keele peent, kuid järjekindlat manipuleerimist, Euroopa pärandi täielikku ümberdefineerimist ja post-rahvusliku ühiskonna edendamist miljardite maksumaksja vahendite arvel enesestki mõista.
See mõtlemapanev raport pealkirjaga “Mitmekesisuse žargoon: Kuidas EL kasutab kultuuri oma agenda edendamiseks” on kirjutatud Katalin Deme, Ph.D. poolt, kes on akadeemik ja ekspert kultuuri ja kunstiajaloo valdkonnas ning kes töötas kakskümmend aastat Taani Aarhusi Ülikoolis enne mõttekojaga Brüsselis liitumist.
Deme alustab häirivate paralleelide väljatoomisega totalitaarsete režiimide keeleliste taktikatega, väites, et ELi keskendumine ideoloogilistele moesõnadele nagu “mitmekesisus” ja “kaasamine” – vältides samal ajal teadlikult selliseid mõisteid nagu “rahvus” – tuleb sageli Euroopa ajalooliste põhiväärtuste arvelt.
Autor analüüsib Brüsseli sotsiaalsete inseneride operatsiooni, uurides ELi pikaajalise strateegilise raamistiku kultuuripoliitika jaoks, mis on määratletud Uues Euroopa kultuurikavas, ja selle rahalist teostust läbi Loov Euroopa programmi rahastatavate projektide, mis prioriseerivad teemasid nagu migratsioon, sooideoloogia ja keskkonnateadlikkus, samas ignoreerides või isegi otseselt õõnestades Euroopa kristlikku pärandit või valgustusaja väärtusi.
Oma peamisi leide kokku võttes selgitas Deme veebilehele europeanconservative.com:
“See raport toob esile häiriva trendi: kultuuri kaaperdamine poliitilistel eesmärkidel, kasutades Euroopa Liidu tohutut rahalist võimu. Maksumaksjate raha, mis on mõeldud Euroopa mitmekesise kunstimaastiku toetamiseks, kasutatakse selle asemel projektide rahastamiseks, mis on kooskõlas kitsa vasakpoolse ideoloogiaga – sageli vastuolus rahvusliku identiteedi ja traditsiooniliste väärtustega.”
Mis puudutab Loov Euroopa vahendite jaotamist, mille eelarvet on suurendatud praegusel eelarveperioodil 1,5 miljardilt 2,5 miljardi euroni, siis raporti peamised leiud on järgmised:
– Poliitiliselt laetud projektide eelistamine traditsioonilisele kunstile ja pärandile;
– Märkimisväärne termini “rahvus” vältimine ebamääraste mõistete nagu “kogukond” kasuks, eriti projektides, mis hõlmavad migratsiooni ja põgenikke;
– Muusika-, tantsu- ja teatriettevõtmised, mis edendavad rahvuslike identiteetide ja traditsioonilise perekonna dekonstrueerimist (näiteks EuroNoize projekt, mis kritiseerib rahvuslust ja edendab sooideoloogiat).
Nii projektides kui ELi strateegilistes dokumentides märgib Deme ka “düstoopilise žargooni” sissetoomist, mis nüüd domineerib Euroopa kultuuridiskursuses, kus sellised terminid nagu “jätkusuutlikkus”, “kaasamine” ja “mitmekesisus” varjutavad sellised põhilised kunstilised väärtused nagu pärand, ilu ja tipptase ja tulemust nägime just kirjanike majas – ei mingit ilu, tipptasemest rääkimata, vastutustundetu andetuse kaasamise tulemuseks oli tüüpiline junn.
“See süstemaatiline kaasamine õõnestab vaikselt Euroopa kultuurilist hinge,” hoiatas raporti autor. “Keskendumine konkreetsele ideoloogilisele agendale, mida rahastab Brüssel, võib luua juuretu, rahvusülese üksuse liikmesriikide mitmekesiste ja ajalooliselt rikaste kultuuride arvelt.”
Meie niigi hapra kultuuri hing ripub veel õige peenikese niidi otsas, tänu tuulenuusutajatele, tobukestele ja metoodilistele korruptantidele ongi tipptase asendatud “kaasamise” ja “mitmekesisuse” võikalt “kogukondlikele” sarinurjumistele ja vaimse keskkonna vaipreostamisele.
Kui teil on kommunistlikult kultuurimürgitusest villand, siis valige Sven Sildnik Riigikokku. Aitab jamast! Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 26.04.2025