Märkasin transvestiidisõbraliku kroonumeediumi eksiarvamuste osakonnas imelikku pealkirja, kuidagi nii, et raamatud hoiavad ära inimeste muutumise robotiteks. Ma ei hakka selle looga vaidlema, sest ma ei lugenud seda. Ei huvita. Ma ei loe ERR-i arvamusi, kes tahab, et tema lugu korralike inimesteni jõuaks, avaldagu see kust tahes, aga mitte vikerlampkastis.
Midagi ei ole teha, inimesed muutusid robotiteks juba ammu enne seda, kui õpiti rauda sulatama ja elektrit väntama ning tšehhi kirjanik võttis kasutusele sõna robot. Psühholoogiateaduse tõde on see, et vananedes tekib automatisme järjest rohkem, inimene enam ei mõtle, paljud asjad toimuvad automaatselt, iseenesest.
Mida vanem inimene, seda robotim ta on. On alati olnud. Selline on asjade loomulik käik. Vanasti oli kombeks küberpead kummardada ja robotaju austada. Aga liigume edasi samm-sammult. Kas küberpea ehk hallpea kummardamine oli viga? Ilmselgelt mitte, seesama küberpea toimis paremini kui vähemrobotlikud peakolud.
Ma julgen koguni väita, et kui me oleksime natuke paremad robotid, siis ei oleks meil vaja leiutada ja taluda kõikvõimalikke rohkem ja vähem kommunistlikke tehisintellekte. AI on robot, eriti juhm robot enesestki mõista. Kujutage ette mitterobotlikku isikut, kes enne kui sõba paberile saab, peab ajust välja pressima teadmise, milline on ja kuidas kirjutatakse tähte A või B.
Kirjaoskajal on tekkinud automatismid, ta on A ja B kirjutamise robot. Kadestusväärne olukord, tee järgi kui oskad. Kirjutamine ei ole aga ainult tähes, on ka sõnas, laused, erinevad grammatilised konstruktsioonid. Normaalsel inimesel on nad teatud tasemel omandatud ja toimivad täiesti robotlikult.
Kus on siis siin loovus, inspiratsioon ja jumalik säde? Fakt on see, et kirjanik, kes maadleb lausete ja sõnade õigekirjaga, ei saa juba tehniliselt jõuda millegi geniaalseni ja kui ka jõuab, ei maandu tema geniaalsus paberile ega jõua teiste inimesteni. Sõit jääb robotlikkuse puudumise taha.
Korraks nende niinimetatud raamatute juurde. Mis on raamat ja kas ta teeb meist vähem robotid kui me oleme? Ja kas seda oleks vaja teha? Ei, need ei ole raamatud, üldjuhul, praktiliselt 99,99 juhul sajast on tegemist täiesti rutiinse ja automaatse juraga, ilma igasuguse loovuse ja omapärata. Tavaline kirjanik on kehv robot.
Ta võib olla kas kliimajura, homokiima või menstruaalfeministlikku tuult tallav robot. Kõik ta teemad ja mõtted on kuskil Vanasorose kontorist ette antud. Kirjanduslikud võimed kirjanikel puuduvad, on alati puudunud. Lugege siis mõnda pihelgat või nimetut norra harrastajat, jube ja kleepuv savi. Ma kinnitan, et siin ei ole isegi roboti tasemele jõutud. Nii halb on asi.
Jah, sellise absurdse ja seosetu jama lugemine võib inimeses hävitada sellegi vähese, mis seal on robotlikuks muutunud. Ja robotlikud automatismid on vajalikud, ilma pole võimalik toota seostatud teksti. Kurb tõsiasi on see, et kui enamus inimesi vajavad AI abi, sageli suvalise kirjatöö jaoks, siis nad ei ole isegi roboti tasemel. Oleks vaja olla roboti tasemel, sellest on palju kasu.
Ka kahel jalal käimine on robotlik tegevus, rääkimata südame või maksa tööst, mis on täielikult automatiseeritud. Tõesti, tõesti, kaasaegse eesti punakirjanduse lugemine võib kaasa tuua südame seiskumise. Allakirjutanu seisukoht on ühemõtteline ja selge: kahel jalal käimine hea, toimiv vereringe ka väga hea. Muskitervitus kõigele robotlikule inimese kehas ja tema teadvuses.
Sa võid robotlikult korrutada, et oled sõjas ja kogu maailm sõdib Eesti iseseisvuse nimel, fakt on see, et sõjajutuga on sind vaeseks ja lolliks tehtud. Kuidas tehti? ERR/EPL on sinust teinud oma robotliku joru korrutamisega enesehävitusliku, kinnisideedes vaevleva ja enesehävituslikule programmile häälestatud rämpsroboti.
Jah, selle vastu aitaks tõelise kirjanduse lugemine, suvaraamat ainult süvendab probleemi ja lühendab lugeja eluiga. Kas suurimad kirjanikud nagu Tammsaare ja Dostojevski on robotid? Muidugi on. Milles on siis erinevus? Seda peaks nüüd natuke pikemalt seletama, muidu või jääda kajama ERR lihtsameelne humanismi ruig. Võhikud olete humanismis nagu ka kõiges muus.
Suurimad inimesed, mistahes alal, on suurimad ja paremad robotid. Kuidas tehakse trenni? Üht liigutust korratakse 50 000 korda, seda tuleb teha õigesti ja selleks kulub jämedas joones viis aastat. Seejärel alustatakse järgmise liigutuse seljaajusse tampimist. Miks? Nii saab kõige parema tulemuse.
Ka kirjanduses. Mida rohkem on kirjanikul või poksijal automatisme, seda spetsiifilisemate probleemidega saab tegeleda tema aju. See, kes tunneb tähti, selle aju tegeleb sõnadega. Kes tunneb sõnu, selle aju tegeleb lausetega, kellel laused toimivad robotlikult, saab komponeerida lõike jne jne.
Ühesõnaga, mida rohkem on inimeses automatisme, seda enam saab ta tegeleda kõrgema korruse probleemidega, see on sarnane arvutimänguga, kellel madalamad tasemed läbitakse robotina, saab müdistada tasemel, kuhu teised pole jõudnud. Siis on ta oma ala maailmameister.
Tipprobotitel pole inimlikkus kuskile kadunud, nende inimlikkus on jõudnud tänu automatismidele kõrgemale ja kaugemale, nii füüsiliselt, moraalselt kui ka intellektuaalselt. Roboti alahindamine iseendas on kõige kindlam viis ebaõnnestuda ja surra totaalses närususes.
Probleeme inimrobotitega on kaks, esiteks tekivad ainult olmelised ja argielulised automatismid. Intellektuaalsed ja moraalsed automatismid kas ei teki üldse või tekitavad neid stratkommi reeturid ja molkused. Kuidas nii? Nemad kordavad oma valesid rohkem kui 50 000 korda, sina aga oma tõde ei korda ise mitte 10 korda. Nii lihtne see asi robotite ja raamatutega ongi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.04.2025