Vanemad inimesed mäletavad hästi Nõukogude aega, mil korraldati ohtralt rohepöörde-sarnaseid kampaaniaid ja kõik need sumbusid lõpuks midagi andmata, kuid majandust laastades olematusesse. Kuivõrd nüüd on Eesti teises liidus, kus toimuvad samuti kiire tsentraliseerimine ja plaanimajanduslike kampaaniate korras “ühised muudatused”, siis on ka rohepöörde lõpp etteaimatav.
Rohepööre on nagu oli alkoholismivastane võitlus Nõukogude Liidus: pandi maha eesmärk (padujoov rahvas kaineks teha) ja hakati eesmärgi järgi majandust ümber seadma, vähendades järsult alkoholitootmist, raiudes maha viinamarjaistandusi jne. Ükski “majandusspetsialist” ei mõelnud alkoholitulude kadumisele või kui mõtles, siis täitis ikkagi partei käsku.
Kliimavõitlusega on sama: keegi leidis, et on vaja Maa kliima päästa, seega seati eesmärk, mingi abstraktse CO2 hulga vähendamine, ja hakati majandust selle järgi ümber seadma. Muuhulgas asendatakse pidevalt ja reaalselt toodetav fossiilsetel kütustel põhinev elekter päikese ja tuule olemasolust sõltuva elektriga. Milleni see viib, oli just Hispaanias ja Portugalis nähtav.
Majandusel on omad reeglid, mida ei saa eirata. Isegi ürgkütid ei saanud suguharule toidu tagamiseks minna kahe-kolmekesi pehkinud varrega odasid kasutades mammuti kallale, oli vaja kõigepealt tugevaid relvi ja siis palju kütte. Tänapäeva ideoloogiad kipuvad majandusseadusi eirama ja tagajärjeks on see, et hävitatakse miljonite inimeste heaolu ja seda tagav majandus.
See peaks siililegi selge, et olgu kliimavõitlus kui õilis tahes, majandusi hukutades Maad ei päästa. Tõenäolisem on tekkiv kaos ja sellest tingitud sotsiaalne katastroof, mis kliimat ikkagi ei päästa. Aga ideoloogilised hullused jätkuvad, ettekirjutused ja dogmad ei lase kainelt mõelda.
Massiliselt ehitatavad tuulepargid ei päästa energeetiliselt kedagi, küll aga risustavad Eesti maastikku ja mõjuvad halvasti inimeste tervisele. Naljakas on see, et tuulikusõbrad-kliimavõitlejad peavad lehmade “peeretamist” suureks ohuks kliimale ning võitlevad Tallinnas näiteks autode kaotamise eest linnapildist ja nende asendamiseks jalgratastega, kuid sajad postide otsas tiirlevad mehhanismid, mis tekitavad hõõrdumist, müra ja kuuldamatuid helisid, on nende arvates “puhtad” ning tuuleparkide ohutuses kahtlejaid tembeldavad nad “uhhuudeks”.
Kogu rohepööre lausab karjub selle järele, et miski selles pole tõene. Üle on võetud müüt, et “paha” fossiilkütuse saab asendada otse loodusest ehk säravast päikesest ja puhuvast tuulest võetava energiaga, arvestamata seda, kui ebastabiilne on taastuv- ehk juhuenergia ja et selle tootmiseks kasutatakse ikkagi tuulikuid ja päikesepaneele, mille valmistamine, töö ja utiliseerimine on vägagi keskkonnavaenulikud.
Rohepöörde lõpetamisest räägitakse poole suuga juba ka Brüsselis ja liikmesriikide pealinnades ning suur voolukatkestus Euroopas võib seda kiirendada. Päris lõppu ilmselt maha ei hõigata, vaid lastakse kampaanial vaikselt hääbuda, tuues fossiilkütused ellu tagasi. Ainult Eesti ebakompetentne ja eurokuulelik valitsus jätkab veel õhinaga rohepöördele kruvide peale keeramist.
Uued Uudised