Vabariigi President Alar Karis jättis oma 24. aprilli otsusega 545 välja kuulutamata 9. aprillil Riigikogu poolt ülekaaluka häälteenamusega vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse (570 SE). See samm väärib lähemat tähelepanu nii otsuse võimalike tagamaade kui ka selle tähenduse aspektist.
Presidendi otsuse võimalikud tagamaad
Oma otsuse põhjenduseks kirjutas Karis, et “[v]astuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne.” Kuigi ma nõustun selle hinnanguga täielikult – pöördusin ju ise 9. aprillil Karise poole taotlusega jätta seadus põhiseadusevastasuse tõttu välja kuulutamata –, on Karise otsus siiski üllatav. Sel lihtsal põhjusel, et varem on Karis mitmel puhul süsteemiga ühte jalga käies programmilised seadused nende ilmselgest põhiseadusevastasusest hoolimata välja kuulutanud.
Esmaseks näiteks on selles osas rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (332 SE), mille Karis kuulutas mullu maikuu viimasel päeval välja hoolimata tõsiasjast, et vastupidiselt põhiseaduse paragrahv 32 lõikes 1 sätestatule võimaldab see isikute vara nende tahtevastaselt võõrandada ilma õiglase ja kohese hüvitiseta. Ka toona pöördusin presidendi poole taotlusega jätta seadus ilmselge põhiseadusvastasuse tõttu välja kuulutamata, ent põhiseadusevastasuse tunnistamise asemel kuulutas Karis seaduse välja. Oma otsust põhjendas president otsitud sofistlike õigustustega, mis ei kannata kriitikat.
Seetõttu eeldasin, et ka sel korral talitab Karis sarnaselt, pigistades põhiseadusevastasuse suhtes silma kinni, kuna jutt käib süsteemi seisukohalt olulisest, tugevat välispoliitilist dimensiooni omavast ja ilmselt ka väljastpoolt dikteeritud programmilisest projektist, mille lõpule viimisele peavad kõik süsteemi osad kaasa aitama. Aga et läks teisiti ehk presidendi otsus langeb süsteemi toimimise eelduslikust mustrist välja, tekib küsimus, millised võivad olla niisuguse asjade käigu tagamaad.
Kuna minu käsutuses ei ole faktilist informatsiooni, mis võimaldaks midagi tõsikindlat väita, saab siin üksnes spekuleerida. Muidugi on võimalik, et presidendi otsuse taustaks ei olegi midagi enamat kui tema enda ja tema selja taga seisvate nõunike siiras arusaamine kõnealuse seadusandliku projekti põhiseadusevastasusest, mis ei luba seadust välja kuulutada, ja sellest arusaamisest lähtuv sirgjooneline tegutsemine. Rõhutan, et sellise tõlgenduse paikapidavust ei saa välistada, sest alati on võimalik, et inimesed leiavad üles ausameelse hoiaku ja keelduvad valemängu kaasa mängimast. Põhimõtteliselt võib selleks piisata kasvõi ühe nõuniku kompromissitult põhimõttekindlast hoiakust (mille pinnalt nt öeldakse, et mina keeldun valemängu kaasa mängimast, aga kui president seda ei tee, siis lahkun ametist ja räägin avalikult, kuidas asjad käivad).
Samas ei saa seda pidada tõenäoliseks, sest ilmselge põhiseadusevastasus pole eelnõu menetlemise käigus häirinud ei peaminister Kristen Michalit, siseminister Lauri Läänemetsa ega ka paljusid riigikogu liikmeid ja siseministeeriumi ametnikke. Ükski neist poleks tohtinud seaduseelnõu läbisurumises osaleda, kuna põhiseaduse paragrahvi 3 kohaselt võib riigivõimu teostada üksnes kooskõlas põhiseadusega ning ka ametivannetes on nii riigikogu kui ka valitsuse liikmed kinnitanud truudust põhiseadusele. Ometi seda tehti – nagu tavaliselt, kõiki vastuargumente tuimalt ignoreerides. Puudub põhjus arvata, et süsteemi osana peaks Karis suhtuma asjasse kvalitatiivselt erinevalt.
Aga miks siis ikkagi talitas president teisiti ega viinud seaduse läbisurumist sirgjooneliselt lõpule? Võimalikke vastuseid sellele küsimusele on mitmeid. Üks võimalus on see, et presidendi poolt seaduse riigikokku tagasi saatmine on lihtsalt üks etapp projekti lõpule viimises ehk et lõpptulemuse poole liigutakse mitte päris sirgjoones, vaid teatavate haakidega. See tähendaks, et riigikogu arutab seaduseelnõud uuesti ja teeb selles kosmeetilised parandused, misjärel kuulutab Karis seaduse välja, öeldes et teda võeti kuulda ja seadus tehti paremaks – mis sest, et reaalselt ei ole põhimõttelised põhiseadusvastasuse probleemid kõrvaldatud.
Teine variant on see, et riigikogu võtab seaduse uuesti muutmata kujul vastu, misjärel Karis suunab selle põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames hinnangu andmiseks riigikohtule, mis omakorda viibutab küll näppu ja nendib kitsaskohtade olemasolu, ent ei tuvasta põhiseadusevastasust (st pigistab põhiseadusevastasuse suhtes silma kinni). Kõigi nende lahenduste kaudu teostuks süsteemi ühtne toimimine, sest lõpptulemus oleks ikka sama – seadus saaks lõpuni läbi surutud. Ühtlasi saaks toestatud õigusriikluse illusioon, justkui oleksid Eesti Vabariigis presidendi ja riigikohtu näol paigas tõhusad mehhanismid põhiseaduse kaitseks.
Kuid on olemas ka võimalus, et kõnealune seadus tõepoolest ei jõustu, vähemalt mitte praegusel selgelt põhiseadusevastasel kujul. See tähendaks, et süsteemis on tekkinud teatav tõrge, ning valitsuse poolt mitmete opositsiooniparteide toetusel ja kapo taustatoetusel jõuliselt edendatud projekt ei jõua oma kavandatud tulemuseni, vaid vajub kokku. Selline asjade käik võiks teostuda, kui riigikogu lihtsalt ei asugi seadust uuesti menetlema, kuna kehtiv õigus ei näe selleks mingeid tähtaegu ette. See omakorda tähendab, et asja võib lõputult ootele jätta (mainitud lahendus oleks seejuures mugav, kuna keegi ei peaks oma eksimust tunnistama ja nö nägu kaotama). Samuti võiks see teostuda, kui riigikogu võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu ja pärast presidendi poolset põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist tuvastab ka riigikohus sarnaselt presidendile seaduse vastuolu põhiseadusega.
Niisugune lahendus (ühel või teisel kujul) oleks kahtlemata üllatav ning paneks omakorda küsima, mis juhtus, et süsteem ei tegutsenud otsast lõpuni ühtselt. Sellisel juhul oleks minu hinnangul kõige tõenäolisemaks selgituseks varjatud, taustal aset leidnud väline sekkumine. Näiteks ei ole sugugi võimatu, et Ameerika Ühendriikide kui Eesti kõige suuremaks julgeolekugarantiiks peetava nö võtmeliitlase uue administratsiooni poolt saadeti Eesti poliitilisele süsteemile selge signaal. Signaal, et usuvabadust rünnates ja maha surudes asetab Eesti end väljapoole USA administratsiooni väärtusruumi ning kui seda tehes lisaks ka provotseeritakse konflikti Venemaaga – samal ajal, kui USA administratsioon pingutab rahupüüdluste nimel –, siis konflikti saavutamisel tuleb tagajärgedega hakkama saada ilma ameeriklaste toetuseta.
Kui niisugune sõnum ühel või teisel moel Eesti süsteemile teatavaks tehti, siis pole seniste plaanide lõpule viimisest loobumine sugugi üllatav. Ühtlasi ei ole ebatõenäoline, et ühes või teises vormis on selline sõnum saadetud. USA president Donald Trump andis ju kohe oma ametiaja alguses välja täitevkorralduse pealkirjaga “Kristlusevastaste eelarvamuste kaotamisest”, milles on muu hulgas deklareeritud:
“Minu administratsioon ei talu valitsuse kristlusevastaseid samme ega kristlaste vastu suunatud ebaseaduslikku käitumist. Seadus kaitseb ameeriklaste ja ameeriklaste rühmade vabadust praktiseerida rahus oma usku ning minu administratsioon jõustab seaduse ja kaitseb neid vabadusi. Minu administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik ja sobimatu käitumine, poliitika või praktika tuvastatakse, lõpetatakse ja parandatakse.”
Samas vaimus toonitas ühistes väärtustes selgusele jõudmise vajadust 14. veebruaril Müncheni julgeolekukonverentsil peetud ikoonilises kõnes USA asepresident J. D. Vance:
“Ma olen kuulnud palju sellest, mille eest teil on vaja ennast kaitsta ja loomulikult on see tähtis. Kuid minu jaoks pole nii selge ja see pole kindlasti seda ka paljude Euroopa kodanike jaoks, et mis on täpselt see eesmärk, mille nimel ennast tahetakse kaitsta. Milline on positiivne nägemus, mis annab elu jagatud julgeolekukoostööle, mida kõik siinolijad peavad nii oluliseks? Ma olen veendunud, et pole võimalik rääkida mingist julgeolekust, kui kardetakse oma enda inimesi suunavaid hääli, arvamusi ja südametunnistust.”
See, et USA poliitilistel suunistel on pikema aja jooksul olnud Eesti Vabariigi poliitikale väga ulatuslik ja sügav mõju, on üldteada (abieluväärastaminegi tehti ju ära paljuski selleks, et tõestada USA eelmisele administratsioonile kuuluvust ühtsesse väärtusruumi). Olgugi et USA uus administratsioon on meie süsteemile ilmselgelt palju vastumeelsem, puudub põhjus arvata, et kõnealune mõju oleks lakanud. See omakorda tähendab, et USA vastavasisuliste märkuste peale usuvabaduse vastu suunatud rünnakute peatamine on vägagi võimalik. Aga nagu öeldud, faktilise info puudumise tingimustes saab nende küsimustega seonduvalt üksnes spekuleerida.
Milliseks projekti saatus kujuneb, hakkab ilmselt selginema juba lähimatel nädalatel. Julgen arvata, et kui kõnealust seaduseelnõud riigikogus enne suvepausile minekut uuesti menetlema ei asuta, siis on tõenäoline, et see jääbki ettenähtavas tulevikus sahtlisse seisma. Nagu öeldud, kehtiv õigus edasiseks menetluseks mitte mingeid tähtaegu ei sätesta, mistõttu on niisugune lahendus täiesti õiguspärane. Tähelepanuväärselt osutas sellele võimalusele ka mulle saadetud vastuses õiguskantsler Ülle Madise, kirjutades et “Riigikogul [on] võimalik seda seadust muuta või see üldse vastu võtmata jätta.” (rõhuasetus lisatud)
Presidendi otsuse sisuline tähendus
Aga vaatame nüüd lähemalt ka seda, milline on presidendi hinnangu sisuline tähendus ning millistesse raamidesse see kõnealuse seaduseelnõu edasise menetlemise asetab. Tähelepanuväärselt langeb presidendi hinnang suures ulatuses kokku hinnanguga, mida väljendasin läbi kogu eelnõu menetluse selle kõigis faasides, nii õiguskomisjonis kui ka täiskogu istungitel (vt kõne 1. lugemisel, kõne 2. lugemisel ja kõne 3. lugemisel), kui ka kõnealuse seaduse vastuvõtmise päeval presidendi poole pöördudes.
Kõige olulisem on seejuures presidendi hinnang – mida pole küll otsesõnu kirja pandud, ent mis tuleneb möödapääsmatult tema osutustest –, et eelnõu põhiseadusevastasus ei ole kõrvaldatav kosmeetiliste parandustega, vaid on põhimõttelist laadi, taandudes tõdemusele, et usuvabaduse põhimõtte raames ei ole riigil õigust usuühendustele dikteerida, millised kanoonilised sidemed neil võivad või ei või olla. See omakorda tähendab, et heitmata kõrvale eelnõu tuumaks olevat skeemi – st Eesti Kristlik Õigeusu Kiriku (EKÕK), endise nimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK), ja Pühtitsa kloostri sundimist kanooniliste sidemete katkestamisele – ei ole võimalik põhiseadusevastasust kõrvaldada.
Et selle järelduse paikapidavust põhistada, vaatan presidendi seisukohti lähemalt, tuues neist olulisemad osad välja. Alustame põhilisest, mille joonis president alla ka mulle saadetud vastuses, kus ta konstateerib, et “seadus ei ole kooskolas Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidega 40 ja 48 ning paragrahviga 11, kuna piirangud usuvabadusele ja ühinemisvabadusele pole seaduses sätestatud kujul proportsionaalsed.” Selle seisukoha lähema selgituse leiame kohe presidendi otsuse 545 algusest:
“Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste vahenditega.”
Kõige olulisem on selle selgituse juures tõdemus, et otsustamine oma kanooniliste sidemete üle on tuumseks osaks usuliste ühenduste usuvabadusest ning ka riikliku julgeoleku kaalutlustel ei või riigivõim sellesse vabadusse sekkuda, kui taotletud eesmärki on võimalik saavutada muude, kas juba kehtivas õiguses eksisteerivate või vajadusel täiendavalt loodud, ent vähem usuvabadust riivavate meetmete rakendamise kaudu.
Edasi osutab president konkreetsetele meetmetele, mis juba kehtiva õiguse kohaselt eksisteerivad ning mida tuleks taotletava eesmärgi teenistuses rakendada, selle asemel, et tungida senisest tunduvalt sügavamale usuvabadusse, lausa selle tuumani:
“Tegelikult sisaldab juba kehtiv õigus mitmesuguseid piiranguid, mille rakendamine nõuab ulatuslikku kontrolli ka usuliste ühenduste, nende juhtide ja liikmete üle. Karistusseadustik määratleb kuriteona riigireetmise ja näeb ette karistuse „Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses“ (KarS § 232). Riigikohus on täpsustanud, et Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevus hõlmab infomõjutustegevust (nt informatsiooniga manipuleerimine, valeteabe levitamine, tegelikkust moonutava infovälja loomine) (RKKK 16.06.2023, 1-21-5633, p 78). Karistus on ette nähtud ka juhuks, kui sama teo on toime pannud välismaalane (KarS § 233). Karistusseadustik keelab sõjapropaganda – sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumise, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (KarS § 92). Samuti on ette nähtud karistus, kui füüsiline või juriidiline isik teadvalt vahetult toetab välisriigi agressiooniakti (KarS § 91¹).”
Niisiis kehtivas õiguses on olemas meetmed, mida saab usuliste ühenduste ja selle esindajate suhtes rakendada, kui tegutsetakse reaalselt viisil, mis ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda. Seega pole sugugi selge, miks peaks seadusega kehtestama täiendavad, palju sügavamale usuvabadusse tungivad meetmed, selle asemel, et rakendada juba eksisteerivaid võimalusi. Seda vaadet selgitab president täiendavalt all toodud lõigus. Eriti oluline on tema osutus, et põhiõiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas reaalselt vajalikud, s.t ükski põhiõiguste piirang ei ole kooskõlas põhiseadusega, kui selle eesmärgi, mida sellega taotletakse, saab saavutada õigusi vähem piirava meetmega:
“Seaduse seletuskirjas märgitakse põhjendatult, et usuvabadust ei või kuritarvitada. Ent niisuguste kuritarvituste vältimiseks ongi kehtestatud ülal nimetatud piirangud karistusseadustikus. Kuna tegevus, mida seadusega soovitakse tõrjuda (vaenulik mõjutustegevus ja desinformatsiooni levitamine välisriigi organisatsiooni abistamiseks) kujutab Riigikohtu praktika kohaselt riigireetmist, siis peaks seaduse põhiseaduspärasuse kinnitamiseks näitama, miks on täiendavalt vajalik nii ebaselge ja lai keeld. Põhiõiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11). Piirang ei ole kooskõlas põhiseadusega, kui selle eesmärgi saab saavutada õigusi vähem piirava meetmega. Seletuskirja kohaselt on seadusega hõlmatud „sellised piiriülesed administratiivsed, majandus- vm sidemed, mis kujutavad eneses ohtu riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale“. Seaduse tekst aga ei nõua, et hoidutaks üksnes julgeolekut ohustavatest sidemetest, vaid keelab üldiselt „oma tegevuses juhinduda“ välismaisest isikust. Mida ebaselgema sisuga on keeld, seda suurem on selle heidutav mõju, kuna hakatakse hoiduma igasugusest käitumisest, mis võiks mingi tõlgenduse järgi keelu alla langeda.”
Edasi toob president Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale osutades esile, et otsustamine kanooniliste sidemete üle on osaks usuliste ühenduste autonoomiast ja sellisena usuvabaduse tuumast ning seetõttu ei või riik survestada usulisi ühendusi liituma või nende liikmeid mõne teise usulise ühendusega ühinema:
“Praegusel juhul piirab seadus lisaks usuvabadusele (PS § 40) ka ühinemisvabadust (PS § 48). Neid vabadusi tuleb tõlgendada koosmõjus, kuna usulisi veendumusi väljendataksegi valdavalt ühingu tegevuse raames. Euroopa Inimõiguste Kohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et usuliste ühenduste autonoomia pole mitte lihtsalt hõlmatud usuvabadusega, vaid selle kaitse kuulub usuvabaduse tuuma juurde (EIKo 30985/96, Hasan ja Chaush vs Bulgaaria, 26.10.2000, p 62). Usulise ühenduse sisemine korraldus on usu väljendamise vorm ning riik ei saa otsustada, kas see vorm on usu väljendamiseks legitiimne (EIKo 777003/01, Svyato-Mykhaylivska Parafiya vs Ukraina, 14.06.2007, p 150). Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, demokraatlikus ühiskonnas ei või riik otsustada, et mitme ühenduse liikmete usulised veendumused sisuliselt kattuvad ning hakata suunama liikmeid teise ühendusse. „Kui mõni usklik kogukond on jagunenud, siis on riigi kohus olla neutraalne ja erapooletu ning ta ei tohi luua meetmeid, millega eelistatakse üht juhti teisele või mille eesmärk on sundida üht usulist kogukonda vastu tema enda tahtmist ühise juhtimise alla.“ (EIKo 40524/08, Genov vs Bulgaaria, 23.03.2017, p 45). Sellises olukorras pole riigi roll mitte proovida leevendada pingeid pluralismi vähendamise teel, vaid tagada, et võistlevad rühmad suhtuksid üksteisesse sallivalt (EIKo 64220/19, Föderation der Aleviten Gemeinden in Österreich vs Austria, 5.03.2024, p 51).”
Järgmiseks peatub president sel kriitilise tähtsusega tõdemusel, mida rõhutasin oma taotlusega presidendi poole pöördudes järgmiste sõnadega: “Õigusriigis ei ole […] lubatav ühtegi isikut (ei füüsilist ega juriidilist) sanktsioonidega (sh sundlõpetamisega) ähvardada üksnes selle tõttu, mida see isik võib tulevikus teha. Vastupidine käitumine on vastuolus õigusriikluse põhimõttega selle kõige elementaarsemal tasandil, nagu see on sätestatud ka põhiseaduses — karistada saab üksnes selle eest, mida on reaalselt tehtud.” President nõustub minu hinnanguga, et usuvabadust ei või piirata tuginedes spekulatsioonidele seonduvalt sellega, kuidas sellega võidakse tulevikus riiklikku julgeolekut ohustada:
“Võiks väita, et lai piiriülese sideme keeld tagab kõige tõhusama kaitse, kuna see väldib isegi ohu tekkimist. Seletuskirja järgi soovitakse seadusega ennetada “potentsiaalseid ohte, mis võivad tuleneda” piiriülesest sidemest. Samas on ka karistusõiguse mõte luua heidutus ja niimoodi õigusvastast tegevust ennetada. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et usuvabaduse piiramist ei saa põhjendada pelgalt hüpoteesiga, et kirik võiks riiklikku julgeolekut ohustada. Piirangu rakendamine peab sõltuma kiriku tegelikust käitumisest (EIKo 45701/99, Bessaraabia Metropoliitlik Kirik jt vs Moldova, 13.12.2001, p 125).”
Sellega seonduvalt osutab president Keskerakonna muudatusettepanekule, millega oleks konkretiseeritud, millistest piiriülestest sidemetest ei või usulised ühendused juhinduda, selle asemel, et kirjutada seadusse blanketne, täiesti laialivalguv ja sellisena selgelt ebaproportsionaalne piirang – st tingimusteta nõue kanooniliste sidemete katkestamiseks:
“Kui võtta aluseks konkreetne, Eestis registreeritud ühenduse enda tegevuses avalduv oht julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale, siis võiks seadusandja välistada üksnes niisugused piiriülesed sidemed, mis sellise ohuga vahetumalt seonduvad. Ühe muudatusettepaneku järgi, mis eelnõule tehti, oleks seadusega sätestatud piirang olnud määratletud hoopis kitsamalt: usulisele ühendusele oleks keelatud juhinduda sellisest välismaise isiku otsusest, mis ise eraldi võetuna kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Juhtivkomisjon jättis selle muudatusettepaneku arvestamata. Nähtavasti soovis seadusandja hõlmata lisaks konkreetsetele otsustele ka muid sidemeid, ent nendegi seas olnuks võimalik eristada niisuguseid, mis haakuvad konkreetsemalt seaduse eesmärgiga.”
Viimaseks osutan presidendi tähelepanekule, et kui pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks sedavõrd laia piirangut, mis lubab riigil keelata üldsõnaliselt igasuguse defineerimata tähenduses juhindumise välismaisest isikust, siis satuvad ohtu mitte ainult usulised ühendused, vaid ka ülejäänud organisatsioonid – seda enam, et usulistele ühendustele peaks põhiseadus tagama kõigist teistest ühendustest ulatuslikuma kaitse riikliku sekkumise eest:
“Seaduse hindamisel tuleb pidada silmas ka järeldusi, mis tuleneksid ühinemisvabadusele üldisemalt, samuti sõna- ja väljendusvabadusele, kui leida, et selline ebaselge ja ulatuslik piiriüleste sidemete keeld on kooskõlas põhiseadusega. Seletuskiri viitab põhiseaduse §-le 48, mille kohaselt on keelatud ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Laiemalt ongi küsimus selles, kas välismaise isikuga seostatava julgeolekuohu võib omistada Eestis tegutsevale ühingule, kui sel ühingul on välismaise isikuga mingi majanduslik või muu side või kui leitakse, et Eesti ühing “juhindub oma tegevuses” sellest välismaisest isikust. Usulistele ühingutele tagab põhiseadus tugevama kaitse kui paljudele teistele ühingutele, sest nende puhul kohaldub nii usuvabadus kui ka ühinemisvabadus. Kui usuliste ühingute tegevust võiks sel moel piirata nagu seda praegu seadusega tehakse, siis tuleks järeldada, et samalaadse keelu võib seada ka teistele ühingutele, võib-olla isegi poliitilistele erakondadele. Niimoodi ei saa põhiseadust tõlgendada. Ühingu või erakonna keelamiseks ei saa piisata üldsõnaliselt määratletud “juhindumisest” mingi välismaise isiku järgi. Niisugusel keelul oleks juba oma ebaselguse tõttu demokraatlikusse ühiskonda sobimatu heidutav mõju. Kuna põhiseadus võimaldab riiklikku julgeolekut ja avalikku korda kaitsta sihipärasemate ja täpsemalt määratletud meetmetega, siis pole sellised keelud ka vajalikud.”
Kõik eelnev osutab järeldusele, et kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 SE) vastuolu põhiseadusega ei ole võimalik kõrvaldada, ilma et eelnõust visataks välja tingimusteta keeld, mis võimaldab nõuda kanooniliste sidemete lõpetamist Moskva patriarhaadiga (tõsi, eelnõus räägitaks abstraktselt välismaisest isikust juhindumisest, mitte kanoonilistest sidemetest Moskva patriarhaadiga, aga kogu kavandatud regulatsioon on mõeldud just viimasena mainitud sidemete katkestamisele kohustamiseks). Põhiseadusega kooskõlas olevaks võib arvata keelu juhinduda sellistest piisavalt konkreetselt määratletud Moskva patriarhaadi või muu välismaise isiku juhistest, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, mitte aga kanooniliste sidemete omamise kui sellise.
Seega taandub eelnõu edasises menetluses valik sellele, kas loobuda eelnõu tuumsest nõudest, et EKÕK ja Pühtitsa klooster katkestaksid oma kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga, või siis seista endiselt probleemi ees, et president ei saa seadust välja kuulutada, sest põhiseadusevastasust ei ole kõrvaldatud. Sellisel juhul päädiks protsess riigikohtu hinnanguga ja võimalusega, et eelnõu kuulutataksegi lõplikult põhiseadusega vastuolus olevaks. Nagu eelnevalt osutatud, on olemas ka kolmas võimalus – nimelt võimalus jätta eelnõu sahtlisse, sest selle edasiseks menetluseks ei näe kehtiv õigus ette mingeid tähtaegu. Minu hinnangul olekski see ehk asja nö õhku rippuma jätmine praegustest valikutest kõige mõistlikum, sest nii ei peaks keegi oma vigu tunnistama. Igaüks võiks jääda oma arvamuse juurde, ilma et asjaga peaks üldse rohkem tegelema.
Vastuolu põhiseadusega on veelgi sügavam kui president osutas
Lõpetuseks olgu mainitud, et minu hinnangul on kõnealuse seaduse vastuolu põhiseadusega veelgi põhimõttelisem ja seega ka sügavam kui presidendi poolt osutatud. Esiteks ei peatunud president oma seisukohta väljendades üldse tõsiasjal, millele juhtisin tema poole pöördudes spetsiifiliselt tähelepanu, selgitades et “põhiseaduse paragrahv 40 [ei näe] üldse ette võimalust, et riik võiks usuvabadust piirata tuginedes julgeolekukaalutlusele — nimetatud sätte kohaselt on usuvabadust lubatud piirata vaid avaliku korra, tervise ja kõlbluse kaitsmise alusel.”
Seda aspekti on jooninud alla ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor Merilin Kiviorg, kirjutades et “[e]i Eesti põhiseadus ega rahvusvahelised inimõiguskonventsioonid ei luba usu- ja veendumusvabadust piirata riikliku julgeoleku alusel” ning et piiratav on vaid usu väljendamine. Kui põhiseadus ei võimalda usuvabadust julgeolekukaalutlusel piirata, siis ei ole ka oluline, kas piirangud on proportsionaalsed või mitte, sest need on põhimõtteliselt lubamatud.
Aga isegi kui usuvabaduse piirangud julgeolekukaalutlustel oleks põhimõtteliselt lubatud, ei aktualiseeruks küsimus nende proportsionaalsusest, sest see on piirangute põhiseaduspärasuse testis vastavalt laiemas ja kitsamas tähenduses alles teine ja kolmas tasand, samal ajal kui kõnealused piirangud ei läbi ka testi esimest tasandit ehk sobilikkuse testi. Selle kohta kirjutasin presidendi poole pöördudes järgmist:
“Aga isegi kui põhiseadus lubaks usuvabadust julgeolekukaalutlusel piirata, peaksid vastavad piirangud – selleks et olla põhiseaduspärased –, olema sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Reaalselt need seda ei ole ehk piirangud põruvad põhiseaduslikkuse kolmeastmelise testi igal tasandil. Esiteks ei ole piirangud sobilikud, kuna need põhimõtteliselt ei võimalda saavutada taotletud eesmärki. Puuduvad igasugused selgitused (nii eelnõu seletuskirjas kui ka eelnõu põhjenduseks esitatud suulistes seisukohtades), millest nähtuks, kuidas kanooniliste sidemete säilimine Moskva Patriarhaadiga kujutaks endast reaalset julgeolekuohtu ning kuidas nende sidemete katkestamine reaalselt välistaks Eesti julgeolekut ohustava mõju või märkimisväärselt vähendaks seda. Sellele kriitilise tähtsusega küsimusele vastamiseks pole esitatud ainsatki vähegi tõsiseltvõetavat selgitust. Kui Moskva Patriarhaadil on reaalne mõju EKÕK ja Pühtitsa kloostri suhtes, siis kindlasti ei välista seda kanooniliste sidemete välja kirjutamine nimetatud organisatsioonide põhikirjadest.”
Kui kõnealuse eelnõu põhiseaduspärasuse hindamine peaks jõudma riigikohtusse, tuleb kindlasti anda hinnang ka nende aspektidega seonduvalt, mis eelnevad presidendi poolt tõstatatud aspektidele, olles veelgi põhmõttelisemad.
Varro Vooglaid, Riigikogu liige
Loe lisaks:
President toetas EKRE seisukohti: riigipea jättis välja kuulutamata kirikute ja koguduste seaduse