Metsikust hinnatõusust on saanud uus normaalsus, eesti rahva identiteedi osa ja meie oma Nokia, mida me oleme otsinud mitu inimpõlve, leidmata muud kui konisid, pandimärgita taarat ja mõned räpased jäätisepaberid ettevõttelt Dünamo. Teadlik kodanik mõistab ka ilma selgituseta, et kui valitsus läheb sõtta, kehtestab sundsüstimise või hakkab sonima taastuvenergiast või kütab täiega hinnatõusu, siis on see kõik õitsengu teenistuses ja hea.
Meile osaks saanud kordumatute hüvede hulka tuleb lugeda ka turbohinnatõus, mis on kohe eriti hea. Kindlasti parem kui homoabielu. Statistikaameti esialgse hinnangu põhjal tõusid tarbijahinnad aprillis võrreldes märtsiga 1,2 protsenti, eelmise aasta aprilliga võrreldes aga koguni 4,4 protsenti. Kestvad tormilised kiiduavaldused.
Alati kui ma lehest neid selliseid häid uudiseid loen, tõusen ma püsti ja teen sügava kummarduse Stenbocki maja poole. Olge te tuhandest tänatud, isakesed, ei jõua ära tänada. Veel parem hakkas. “Esialgsel hinnangul mõjutasid aprilli tarbijahindade harmoneeritud indeksit enim kallinenud tervishoiuteenused ja toit, teisalt odavamad eluasemekulud,” selgitas statistikaameti tarbijahindade tiimijuht Lauri Veski kelmikalt.
Eks ole tore see, tervele ja tugevale inimesele ei lähe hinnatõus korda, otse vastupidi, peavari ja soe tuba on lausa poolmuidu käes. Aga vaata need sandid ja vigased, need, kes on meie demokraatiale koormaks ja ei lase ühiskonnal tõusta liberaalsetesse kõrgustesse, las nemad maksavad oma pilbasteks joodud maksa ja lõhki treenitud liigesed ise kinni. Meditsiin on nõrkadele.
Ka märtsis tõusid hinnad aastases võrdluses 4,4 protsenti, seega on hinnatõus tulnud, et jääda ja peenhäälestada. Märtsis võrreldes veebruariga oli hinnatõus küll ainult 0,5 protsenti, aga asi edeneb. Tarbijahinnaindeksi aprilli andmed avaldab statistikaamet 8. mail ja siis teeme me Saarde meremiihalite lõbustuspargis laulupeo.
Ameerikas ei jõua inimesed üldse mune osta, värvisid lihavõttepühadeks kartuleid ja mobiiltelefone, vot nii kallis on kana ja tema muna sealmail. Korralik kana maksab auto hinna ja auto omakorda, te ei taha teada. Meil võivad aga keskmisest kõrgema sissetuleku pälvinud inimesed osta koguni kaks muna. Mis hinnatõusust siin üldse rääkida saab?
Kui me värviksime lihavõtteks kartulikoori, siis jah, möönan, tuleks valitsus välja vahetada. Sinnamaani jõudmiseks läheb aga veel vähemalt pool aastat. Kuue kuuga jõuavad paljud haiged ära surra, terved lähevad aga rindele ega tulegi enam tagasi. Soldatisse mürsu hind ei puutu, mürsk ei puutu ka, kui läheb mööda.
Mis nad siis muretsevad ja hädaldavad, pappi ei ole vä? Nii palju peaks ikka olema, kuidas ei ole, kuhu see raha siis saab? Seda juttu ei maksa mulle rääkida. Eestlased on alati maksnud ja ei ole kunagi küsinud kui palju, mis vahet seal on, maksta tuleb niikuinii. Nii ongi hinnatõus kujunenud eestluse vaimseks selgrooks.
Asjade hindu uurida on ju lausa väiklane. Küll kaupmees teab neid hindu värke paremini. Hindade uurimine on nagu elu mõtte otsimine, midagi head sellest ei tule ja nõrganärvilisemad võivad ennast üles ka puua lõpuks. Aga mis kirstud tänapäeval maksavad? Mõelgem ikka sugulaste peale vahel harva natuke.
Palju räägitakse sellest et eesti rahvas on lõhestatud, vastuolusid on palju, vägistajate ja vägistatavate vahel on mingi hõõrumine, sõjavastaseid pole ka veel kõiki vangi pandud, nii võib jääda ekslik mulje, et nad on keskkonnale ohutud. Ja siis need nunnad, kes võivad tulevikus hirmsaid roimasid korda saata, tehti nunnade vastane seadus, kõigile meeldis, Postimees kangesti kiitis, aga president tekitas uue lõhe ja ei kinnitanud kirikute põletamise seadust või mis ta oligi ära.
Nüüd olemegi lõhenenud nunnade vastasteks ja pooldajateks, nunnade vastased on aga lõhenenud omakorda sõja vastasteks ja pooldajateks, sõjapooldajad on aga lõhenenud homolembesteks ja heteroteks, homoembajad on taas lõhenenud tuulemöldrite toetajateks ja vaenajateks jne jne jne. Vaata kui palju riigi ja inimkonna vaenelasi me niimoodi saame.
Ei ole vaja lõhestuda, sõda on vaja võita ja kohe. Kas soomusrongi kangelane Anton Irv küsis Kehra lahingus, mis tibla maha nottimine maksab? Sellised juhmid mõtted ei tulnud siis kellelegi pähe, olgu või 60 marka, diil. Isegi kui hind oli eelmisel kuul 12 marka, mis vahet seal on, meie ajame eesti asja, maksku mis maksab.
Anton Irve paraadportree olgu meil silme ees nii marketis kui kaltsaris, kui te arvate, et põgenete hinnatõusu eest vanade asjade müügikeskonnas, siis te eksite rängalt. Pääsu pole. Seega tuleb olla kindel, vankumatu ja maksta mis küsitakse. Meil, põliseestlastel, on kaks hingejõu allikat, mets ja hinnatõus. Pärast metsa mahavõtmist on kogu lootus hinnatõusul.
Kultuur, keel ajalugu ja iive panevad eestlase pea valutama nagu vinguhais. Kogu see klassikaline, vanamoeline ja tagurlik identiteedi porukas ei lähe enam mitte. Loed Koidulat, midagi ei saa aru, ja ega neid lugejaid ka liiga palju ei ole. Aga vot hinnatõus, see on selge asi, nagu prillikivi, meie ühine paleus, hinnatõus paistab kõigi peale nagu päike. Ole sa sunniit, šiiit või haridžiit.
Veel veidi kannatust ja me jõuame totaalse rahvusliku ühtsuseni, ei lähe 14 kuudki mitte, seda ma ütlen, kuni hinnad on tõstetud nii kõrgele, et üheainsa pindise pilsneri ostmiseks peavad kõik eestimaalased oma säästud kokku panema ja siis oleme me jälle üks rahas, üks veri ja üks hing. Nagu vennad ja õed ja suuraktsionärid. Kas pole tore see.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 1.05.2025