Endises sotsialismileeris jäi desovjetiseerimine suuresti ära tegemata ja seetõttu pääsesid „endised“ pärast väikest ehmatust tagasi võimupiruka juurde, Eesti puhul lausa ühes liidust teise siirdudes.
Reformierakonna asutamise juures oli kaks NLKP funktsionääri, Siim Kallas ja Andrus Ansip, kes lõpuks maandusid Brüsseli võimukoridoridesse, esimene neist sai osaleda ka iseseisvunud riigi kahes rahandusafääris, mille kohta pole siiani täit selgust. See karjäärimudel on Ida-Euroopale omane.
Ka Rumeenias juhtus sama. Pärast kommunistliku võimu kukutamist poodi Ceaucescud üles ja arvati, et minevikuga on lõpp, aga kommunistid ja salapolitsei Securitate rahvas said paraku selle varjus vaikselt Euroopa poolele „üle minna“, muutudes üleöö „euromeelseteks“, kuid jäädes sama korruptiivseteks. Kui presidendivalimiste esimese vooru tulemusel hakkas opositsioon nende võimu ohustama, tembeldati nende kandidaat „venemeelseks“ ja valimistulemused tühistati. Sellised võimupöörded on liberaalses Läänes juba tavapäraseks saamas.
Nüüd hakatakse Saksamaal suurimat opositsioonierakonda AfD-d keelustama, et mitte anda vasakpoolsele Saksamaale alternatiivi. Ka sellel maal paistavad igalt pool kunagise KGB verise väikevenna Stasi varjud. Väidetavalt ei ole Stasi-mineviku lõa otsas mitte ainult endise Ida-Saksamaa poliitikud, vaid verine salapolitsei hoidis kütkes ka paljusid Lääne-Saksa võimureid.
Ida-Saksa tausta tõttu on palju räägitud kauaaegse Saksa kantsleri Angela Merkeli võimalikust Stasi-minevikust. Kui võtta arvesse, kuidas Merkel 2015. aastal oma üleskutsega Saksamaa miljonilise rändesurve alla uputas, on üsna tõenäoline teadlik hävitustöö omaenda riigi vastu. Kantsler Gerhard Schröder oli ja on siiani Vladimir Putini isiklik sõber, mõlemad ekskantslerid on ka Venemaalt lähtunud Nord Streami gaasijuhtme arhitektid.
See, et Euroopa Ukraina sõja alguses ennast Vene energeetikasõltuvusest lahti lasta ei suutnud, on otseselt Saksamaa valitsejate „teene“. Patust pole puhas ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kes Saksa kaitseministrina laskis sisuliselt põhja Bundeswehri, avades tee praegusele Lääne võimetusele seista vastu Vene agressioonile.
Saksamaa praegust avantüristlikku poliitikat jälgides võib eeldada, et seda suunavad endiselt poliitikud, olgu nad ida-või läänesakslased, kes on Stasi taustaga ehk ekskommunistid, kes on osanud väga palju lääneriike põhja lasta või valele teele suunata. Kogu see homo- ja naisõiguslus ning migrandilembus on ju marksistide pärusmaa.
Saksamaa puhul on alles lõhestatus Idaks ja Lääneks. Läänesakslased on läbi kogu sealpoolse ühiskonna paadunult ühetasased vasakliberaalid, aga selle võrra huvitavam on endine Ida-Saksamaa.
Saksa DV oli ehtne Marxi kodupesa, seal tervitati Tšiili pagulasi, oldi kõvad Palestiina-toetajad, sõbrustati Hiina ja Vietnamiga ning sellest on tulnud ka näiteks tugev Palestiina-lembus Gaza sõjas. Ida-Saksamaa toidab siiani vasakpoolseid äärmusrühmitusi (kuigi ka Lääne-Saksamaal tegutsesid omal ajal vasakterroristid) ning tervitab võõraid. Saksamaal olid sees nii Hamas kui Hizbollah.
Samas aga on just Ida-Saksamaal säilinud terve mõistus liberaalsete „uusväärtuste“, massimigratsiooni ja Kremli suhtes, mis tuleneb sellest, et idasakslased on elanud valelikus sotsialismis ja teavad, mis on ilusate sõnade taga tegelikult. AfD on tugev just endise SDV liidumaades.
Üks võimas relv Saksa liberaalsete ja vasakpoolsete käes on natsiminevik. Hitleri veretööde tõttu, eriti juutide kallal, pandi terve saksa rahvas oma minevikku häbenema, ja nad häbenevad seda siiani niivõrd sügavalt, et on valmis laskma riiki islami pühasõdalasi, Aafrika sõjapealikute alluvaid ja keda iganes, peaasi, et ei saaks süüdistust võõravihas. See on tohutu taak, sest kuna Hitler vihkas võõraid, siis peab „õige“ sakslane jäägitult armastama mistahes võõraid, et mitte olla „nagu Hitler“.
Seepärast rünnatakse ka AfD-d sellesama relvaga ehk seostatakse ta natsiminevikuga, mil „võõraid ei sallitud“. Aga nüüd, mil ennast häbenev Saksamaa on võõrastele lahti, teevad nood mida iganes, alates omavaheliste sõdade sinnatoomisest (eritrealaste kokkupõrked kultuurifestivalidel, Iisraeli-Gaza ja Türgi-Kurdi konflikt jne) kuni sakslaste veristamiseni pommide, nugade ja kaubikusõitudega. Isegi Merkeli migrandikutse esimeseks vastukajaks oli saksa naiste massikäperdamine Kölnis ja teistes Saksa linnades 2016. aastavahetusel.
Muidugi on Saksamaal nüüd üks suur probleem – sinna kuhjunud moslemimigrandid ja kohalikud vasakpoolsed on kõvad antisemitistid ehk juudivastased ja see ei lähe kokku holocausti-retoorikaga, mida kasutatakse nende vastu, keda tahetakse tembeldada natsideks. „Omadel“ on juudivihkamine rohkem sees, kui „paremäärmuslastel“.
Igatahes on Saksamaa enda võimupoliitika üks suur pundar kommunistlikust minevikust, praegusest marksismi-ihalusest, sakslaste rahvustunde hävitamisest, massimigratsioonist ja üldse kõigest halvast. Patuoinaks aga tehakse AfD, kuigi tundub, et see pigem lisab „alternatiivile“ populaarsust.
Saksamaa puhul on palju naljakat: Merkeli aegadel räägiti, et tuleb ehitada sildu, mitte müüre (vihje nn Berliini müürile), kuid mõni aeg tagasi oldi illegaalsete immigrantide tõttu sunnitud sulgema piiri Slovakkia ja Poolaga. Nüüd ütles ka USA asepresident J.D. Vance, et Saksamaa ehitab sisepoliitikas “Berliini müüri”. Tegelikult näeb kogu Saksamaa oma rändepoliitika hukatuslikkust, kuid ideoloogiline meelestatus takistab tegemast vajalikke “paremäärmuslikke” otsuseid.
Uued Uudised
Lisatud: lämmatava massimigratsiooni tõttu lahkuvad sakslased üha enam kodumaalt. Migrandid hüüavad: “Tulge tagasi, kes siis meie heaks tööle hakkab?”
