ERR vahendab filmiprodutsent Ivo Felti sõnu, et väikerahvana peaks kultuur olema meile nagu õhk ka raskematel aegadel. Paraku – kui palju on meil sellest kultuurist alles, millest me saaksime hinge- ja vaimujõudu ammutada?
See, kultuur, mida pakutakse eestlastele ehk siis põlisrahvale riiklikul tasemel, ei ole kuidagi võimeline üle võtma seda rolli, millele Ivo Felt viitab – see “eesti kultuur” on üleküllastunud globalismist, “mitmekesisusest” ja multikultuursusest ning see pigem süvendab raske aja masendust. Iga rahvas saab toetuda vaid oma kultuurile, mis tuleb ajaloost ja toetub rahvusjuurtele, sellist kultuuri aga riiklikul tasemel ei tule, seda kannavad edasi vaid eestlaste kogukonnad ja seltsid.
Riikliku “kultuuri” näeb meie itaaliapärases eurolaulus, mustanahaliste modellidega kaubanduslikes tänavareklaamides, saadetes ERR-is, kus ei räägita raskustes eesti peredest, vaid “tublidest” võõrastest jne.
Probleemidest rääkimisel on hea vahend sarkasm ja satiir ning seda pakub sotsiaalmeedias tõeline “suunamudija” Lauri Jürgenson, kes võtab meie “kultuuri” kokku kasvõi vanaaastaõhtu transšõu baasil:
“Aga mis meie kultuuril siis viga on?
Terve võimuladvik on vaimustusest kõveras, kui meil riigitelevisioon vana-aasta õhtul madaam Andrus Vaarikut näitab, kus ta koos teiste pederastidega mööda lava ringi rallitab ja samuti mäletan üleüldist vaimustust kui keegi kiikus, laserlamp kõhutuuletunnelis.
Purki sittumine on ka meie e-riigis suursündmusena ajalukku läinud ja Eesti Rahva Muuseumis sai ju mingil ajal Neitsi Maarjat jalaga lüüa.
Rasketele aegadele on meil ka mõeldud.
Meie eelmine, maailma kõige demokraatlikumal moel valitud Eesti esimene sooneutraalne president, Kersti Kaljulaid (kelle abikaasa töötab väga tähtsal kohal), õpetas meid rasketel aegadel lapsseksiroboteid jalgadega peksma ja aknalaual telefonilambiga vehkima.
Seega… kultuuriga on meil kõik väga hästi!
Me oleme tark rahvas! Euroliidu ausõna!”