Esmaspäeval oli Riigikogus kolmandal lugemisel tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu, mida EKRE saadik Anti Poolamets nimetas lihtsalt koputamisseaduseks.
Riigikogu kodulehel on pealekaebamise eeskirjad juba üleval, seega saab parlamendis see juba “pavlikmorozovit” panna, ei tohi ei saadikud ega ametnikud enam mitmekesisuse reeglite vastu eksida. Anti Poolamets tuletab meelde, kuidas Mart Niklusele olevat öeldud, et tal on nõukogudevastane pilk…
Anti Poolamets rääkis Riigikogu kantslist järgmist: “Lugupeetud saadikud! Kohe näha, et toimub üks järjekordne bürokraatia vähendamine, mistõttu luuakse seda hoogtöö korras juurde. Sest kuidas muidu Brüsseli ametnikud oma olemasolu õigustaksid?
EKRE ei toeta, ei toetanud seda seadust enne ega ka nüüd. Ei ole liialdus, kui seda nimetatakse pealekaebamisseaduseks. Igal kodanikul on niigi vaba voli teavitada õigusrikkumisest, keegi pole seda neilt ära võtnud. Igal kodanikul! Ja mingisuguseid Brüsseli käsulaudu sellele lisada on lihtsalt kohatu.
No kõigepealt peabki küsima, kuidas edeneb siis ülejäänud bürokraatia vähendamise projekt. Lugesin, et esimese saavutusena ei pea Terviseamet enam Elroni rongides kontrollima moppide ja ämbrite olukorda. Vägev saavutus! Esimene samm on tehtud bürokraatia vähendamise teel. Moppide kontroll on ära jäetud. Ametnikud on vabanenud raskest kohustusest.
Millised on siis need uued kaebekohustused ja kuidas praegu edeneb ideoloogiline kontroll majanduse üle, nimelt ettevõtete kestlikkuse aruanded? USA-s lõpetati politruki ametikohtade ehk mitmekesisuse kaasatuse ametikohtade pidamine, võeti neilt raha ära ja lasti politrukid ühe hoobiga lahti. Aga siin läheb kõik täie hooga edasi. Tõenäoliselt ei ole Eestis ettevõtjat, kes poleks kuulnud nendestsamadest kestlikkuse regulatsioonidest, sellest, et nad peavad tööle võtma juurde inimesi, kes neid paberikuhjasid täidaksid. Jah, selle sisu on ideoloogiline kontroll ka eramajanduse üle, rääkimata riigiasutustest.
Mida siis praegu rikkujast teavitaja seadus ette näeb? Igas vähemalt 50 töötajaga asutuses või ettevõttes on sisse seatud suhtluskanal, mille kaudu iga töötaja saaks ametisse pandud isikule kaevata tööga seoses teatavaks saanud õigusrikkumisest. Ametisse pandud isik omakorda peab kaebajale aru andma, mis kaebusest edasi sai. Kaebaja isik jääb kõige rangemasse saladusse. Välja arvatud muidugi, kui arhiivist välja toodaks, kes kaebas. Hiljem tuleb ju välja näiteks see, et kunagi siin ruumis õilmitsenud Karl Vaino isa ja vanaisa, kõik olid pealekaebajad, kes eestlasi Siberi külades hukka saatsid, surma saatsid. Kunagi toob ajalugu ka need anonüümikud välja.
Meie kogemus on siiski niivõrd halb. Ma mõtlen, et sellised vana kooli mehed nagu Enn Eesmaa ja teised peaksid teadma, mida tähendas Glavlit, tsensuur, pealekaebus. Peaksime olema väga ettevaatlikud, väga-väga ettevaatlikud igasuguste pahamaiguliste asjade sissetoomisel. No väliselt ju võideldakse korruptsiooni vastu, julgustatakse inimesi rikkumiste vastu välja astuma, aga tõesti, anonüümsete pealekaebajatena. Miks? Ei ole vaja palju elukogemust, et mõista, kuhu see välja viib. Sest juba me laiendame, kas pole nii? Alles oli, et me teeme siin kitsendatud variandi sellest pealekaebamisest, aga juba tulevad uued valdkonnad. Juba uued. Teate, sanktsioonikuritegude rikkumisest samamoodi iga inimene saab teatada.
Nii et hea uudis on see, et pihisaladus ei käi selle kohta. Tore, et sinna ei panda mikrofone, kaameraid ja kõike muud. Siiski, siiski, pihisaladus on veel kaitstud. Loodame kõige paremat.”