Esmaspäeval oli Riigikogus menetlemisel konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille järel juhtis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid saadikute ja justiitsministri tähelepanu paljudele vastuoludele ja lünkadele eelnõus.
Varro Vooglaid: “Algatuseks peab ütlema, et see eelnõu praegusel kujul tekitab vastakaid tundeid, sellepärast et ühelt poolt on kahtlemata õige, et sellest eelnevast plaanist loobumine on olnud pööre õiges suunas, kui läheneda küsimusele õigusriikluse põhimõtte vaatepunktist. Eks me kõik saame ju selles mõttes, eks me kõik võime öelda, et me tahaksime, et konkurentsiõiguse rikkumised tuvastatakse, et neid menetletakse tõhusalt ja et rikkujad saaksid ka karistatud seaduses ettenähtud korras.
Aga samal ajal me ei tohiks seda tahtmist püüda ellu viia viisil, mis kahjustab austust õigusriikluse põhimõtte vastu. See on alati selline põhimõtteline dilemma, et tahaks ju, et õiguskaitseorganid saaksid tegutseda hästi tõhusalt, aga mida tõhusamaks sa nende tegutsemise timmid, seda väiksemaks muutuvad kodanike ja ka juriidilistele isikutele olemas olevad menetluslikud garantiid.
Sama asi on näiteks selle üle-eestilise kaamerate võrgustikuga, mis tuvastab kõikide autode numbrid. On siin meediast läbi käinud, et 20 miljonit pilti tehakse kuus. Fikseeritakse kõikide autode numbrid, mis liiguvad maanteedel. Kahtlemata väga tõhus vahend õiguskaitseorganite käes, et näha, kes kus millal viibis. Aga teiselt poolt jällegi, eks, mida arvata sellest kõigest eraelu puutumatuse põhiõiguse kontekstis – väga problemaatiline. Nii et selles mõttes peab küll ütlema, et see pööre on paremuse suunas.
Aga see ei tähenda, et eelnõu praegusel kujul ei kätkeks endas põhimõttelisi probleeme, mis omakorda paneb ikkagi tõdema, et ei ole võimalik seda kindlasti ühemõtteliselt toetada. Kui me vaatame näiteks seda, mida justiitsminister ütles oma ettekandes, ja praeguseks hetkeks oli ka stenogramm juba kättesaadav, et nüüd ma saan tsiteerida päris täpselt, siis ma loen selle põhimõttelise tähtsusega lõigu ette.
“Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistele isikutele on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalve menetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Ja tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetse juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud.” Tsitaadi lõpp.
Peab ütlema, et ega see nüüd väga suurt kindlustunnet just ei sisenda sellega seonduvalt, et see enese mittesüüstamise põhiõigus, mis on tagatud põhiseaduse § 22 lõikega 2, saab ka selle eelnõu seadusena jõustumise korral olema austatud. Minu meelest suhteliselt udune määratlus. Noh, taandub sellele, et eks me näe, kuidas kohtud seda regulatsiooni tõlgendama hakkavad ja milliseid otsuseid tegema hakkavad.
Miks see on problemaatiline? Nagu öeldud, põhiseaduse § 22 lõige 3 ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See on seesama põhimõte, millele minister ka osutas, et põhiseaduse § 22 sätestab süüteomenetluse ühe olulise põhimõtte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Sedasama põhimõtet peegeldavad, nagu ma küsimusi esitades ka ütlesin, nii kriminaalmenetluse seadustik kui ka väärteomenetluse seadustik.
Kriminaalmenetluse seadustik ütleb § 7 lõikes 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §‑s 2: kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Nii palju, kui mina tean, ja ma ei ole väärteomenetluse spetsialist, ei ole väärteomenetluses praegusel hetkel kuidagi teistmoodi need asjad ette nähtud.
Kujutame ette väärteomenetluse kontekstis, kus me isegi võib-olla oleme sellega kokku puutunud, näiteks ületate kiirust. Näiteks politsei peab kinni, ütleb, et meil on põhjendatud kahtlus, et te ületasite kiirust, palun väljastage meile oma pardakaamera salvestis. Noh, siis enese mittesüüstamise printsiibist tulenevalt saab igaüks öelda, et vabandust väga, suur tänu teile selle ettepaneku eest, aga tulenevalt põhiseaduses, kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus sätestatud garantiidest ma ei ole kohustatud ennast süüstavaid andmeid teile avaldama. Kui teie tahate tõendada, et ma olen rikkunud kehtivat õigust, siis see on teie ülesanne, mitte minu ülesanne tõendada, et ma seda teinud ei ole. See printsiip, nii palju kui mina tean, on läbivalt väärteomenetluses rakendatud. Ja veel kord ma ütlen, ma ei ole päris kindel, et ma siin ei eksi, sest ma ei ole iseenesest väärteomenetluse asjatundja.
Selles mõttes on siin tegemist väga põhimõttelise küsimusega, mis ei puutu ainult konkurentsiõigusesse, konkurentsialastesse rikkumistesse, vaid väärteomenetlusse ja süüteomenetlusse laiemalt, üldiselt. Ja asi, millele ma protseduurilisi küsimusi esitades tähelepanu juhtisin, on see, et ma hakkasin mõtlema, et hea küll, vaatame, mida siis justiitsministeerium ise on selle kohta öelnud, kuidas nad selle probleemi on lahendanud eelnõu seletuskirjas sisalduva põhiseaduslikkuse analüüsi kohaselt. Ja võtan selle paksu eelnõu seletuskirja siis kätte – tunnistan, ei olnud seda istungieelselt läbi töötanud – see on 180 lehekülge paks seletuskiri, mõtlen, et äkki ei leia üles, vaatan, kus see põhiseaduslikkuse analüüs siis siin on. Võta näpust, ei ole teist!
Leheküljel 7 on “ECN+ direktiiv ja põhiõigused”. Siin justkui võiks olla see põhiseaduslikkuse analüüs – vaatan, ei ole. Põhiseaduse §‑st 22 ja selles sisalduvatest garantiidest ei ole siin räägitud, spetsiifiliselt kindlasti mitte. Ja siis vaatan eelnõu lõppu, seal on leheküljel 165 “Eelnõu vastavus EL-i õigusele”. Aga mida ei ole, on vastavus põhiseadusele.
Ja järjekordselt näeme seda põhimõttelist probleemi, et ühelt poolt me õigusriikluse põhimõttest lähtuvalt peaksime ju seisma hea selle eest, et me parlamendis ei võta vastu ühtegi seadust, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Ja et seda ei juhtuks, et meil parlamendiliikmetena oleks lihtsam tagada, et seda ei juhtuks, selle jaoks ongi nähtud ette nõue hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt, et kui Vabariigi Valitsus toob parlamenti seaduseelnõu, siis see peab sisaldama põhiseaduslikkuse analüüsi.
Ma usun, et minister on minuga nõus, ei vaidle vastu, et sellise eelnõu puhul, kus on olnud eelneva menetluse käigus väga tõsine küsimus, kas ta ikka on põhiseadusega kooskõlas või mitte, oleks sellise analüüsi sisaldumine kohe kriitilise tähtsusega. Et seda siin siiski ei ole, tõstatab ausalt öeldes mõningaid küsimusi ka teie väite suhtes, proua minister, et te seisate hea selle eest, et olukord põhiseaduslikkuse analüüside mittesisalduvuse probleemiga paraneks. Siin tundub küll, et selles küsimuses on lati alt läbi joostud.”