Kolmapäevases Riigikogu infotunnis oli kuumaks teemaks Eesti kaitseväelaste saatmine Ukrainasse ja rahvuskonservatiivide eitava hoiaku ütles välja teiste seas ka Mart Helme.
Mart Helme: “Eelmise küsimusega (võõrtööjõu sissetoomise kohta – toim.), mille esitas kolleeg Tõnis Lukas, me saime siis teada, et eesti rahvale tagab õnne eesti rahva väljavahetamine Eesti Vabariigi territooriumil. Aitäh, lugupeetud valitsus!
Ma tulen tagasi tegelikult sellesama teema juurde, mida siin täna juba on käsitletud, ehk siis Eesti sõjaväelaste saatmine Ukrainasse, võimalik saatmine Ukrainasse. Ja muidugi ma pean ütlema, et ei ole mõtet hämada, lugupeetud Kristen Michal, sellega, kas need on elukutselised või on need ajateenijad, keda me saadame Ukrainasse.
Need sõdurid esindavad seal Eesti Vabariiki! Venelased ei küsi, mitte keegi ei küsi, kas nad on meil elukutselised sõjaväelased või on nad kutsealused sõjaväelased, täpselt samasugune sihtmärk on nad igal juhul, meiepoolsest käsitlusest sõltumata. Seda esiteks. Nii et niisugust häma ei ole mõtet ajada. Nad esindavad Eesti Vabariiki ja Eesti Vabariik on sekkunud konflikti oma sõjaväeosaga.
Ja nüüd minu küsimus on, kuna kõik siin on teatanud – peale Balti riikide –, et nemad oma sõdureid sinna ei saada, siis minu küsimus on, et siiani meie sõjaväelased missioonidel on olnud oma üksusega mõne teise suurema ja võimekama üksuse koosseisus, ja see teine riik on taganud meie üksusele kõik vajaliku, alates laskemoonast, lõpetades arstiabiga, ja kõik operatiivotsused kaasa arvatud tulevad siis nii-öelda katusriigi staabist.
Missugune saab olema selle Eesti kontingendi katusriik, kui meil ei ole tänasel päeval veel teada, missugused riigid üldse on valmis minema Ukrainasse? Ja kas ka Vene pool aktsepteerib seda, et nad on seal rahuvalvajad, või käsitleb Vene pool neid hea tahte koalitsiooni üksusi legitiimsete sihtmärkidena, kellede puhul võetakse kasutusele kõik nende neutraliseerimise ja hävitamise vahendid? Kes on see katusriik? On see Suurbritannia, on see Prantsusmaa, on see veel keegi kolmas-neljas? On teil juba see ka selge või on teile ainult kohvipaksu pealt praegu arvamised?”
Teise küsimusena päris Mart Helme: “Meil siin on muidugi selline väga – kuidas ma ütlen – Ukraina-tsentristlik maailmavaade, et kõik on nagu seal Ukraina ümber keerleb. Tegelikult maailm on äärmiselt dünaamiline ja me näeme, et meil on küpsemas praegu äärmiselt tõsine konflikt. See on eskaleerunud siin ka viimase ööpäeva jooksul. See on Lõuna-Aasias Pakistani ja India vahel ja juba tulevad signaalid. Täna hommikul loen maailma meediat – juba tulevad signaalid. Riigid teatavad, et nad on sunnitud selles väga kiiresti eskaleeruvas olukorras, mis võib üle kasvada tuumasõjaks, sunnitud mõtlema ümber täielikult oma abi ka Ukrainale. Relvi, mehi sinna saata selles olukorras, kus puhkeda võib tunduvalt tõsisem konflikt, kui see on praegune Ukraina konflikt, ei saadeta enam.
Ja kas meil ka on nüüd mingisugused järeldused juba tehtud?
Ma külastasin hiljuti Välisministeeriumi ja ma pean ütlema, et, olles selles majas ka tükk aega töötanud, peaaegu kümme aastat, ma nüüd pean tunnistama, et meil Välisministeerium on muutunud professionaalse diplomaatia kohast järjekordseks stratkomi jutupunkte edastavaks propagandaasutuseks. Võib-olla peaminister peaks ka selles osas natukene oma kolleege pisut suunama, et ei ole propagandas meil küsimus – meil on küsimus ellujäämises selles maailmas, kus kõik konfliktid lahti sulavad ja maailmakord muutumises on.
Missugused järeldused me siis teeme nüüd? Me ripume niidikarva otsas praegu nii Lähis-Idas kui Lõuna-Aasias kui ka võib-olla Kaug-Idas. Lõuna-Korea ja Põhja-Korea, Taiwan, Filipiinid – aga meie muudkui abistame Ukrainat. Võib-olla peaks selles olukorras tegema ikkagi täieliku restardi ja mõtlema, kuidas abistada Eestit?”
Täiendava küsimuse esitas Martin Helme: “Ma muidugi tervitan seda, et meie valitsevas klikis on toimunud teatav meeleolu muutus ja Trumpi sõimamise asemel on asutud Trumpi kiitma ja tunnustama. Väga tore, ma tuletan meelde, et Eesti trump on EKRE – selles küsimuses meid te ei pea veenma.
Aga probleem on ikkagi selles, et teie pressiteade, mille te eelmisel nädalal või 29. aprillil väljastasite, seal te ei rääkinud midagi sellest kuist ja agast ja seal te muide ei öelnud ka seda lauset, mida te meile enne siin ütlesite, et on tagatud, et Eesti kuuma tsooni ei satu. Vastupidi, oma pressiteates te teatasite, et me läheme garanteerima Ukraina julgeolekut. See on seal sõna-sõnalt kirjas. Mina ei oska öelda, kuidas me garanteerime seda julgeolekut, mitte olles kuumas tsoonis.
Ma muidugi hurjutaks selle eest, et ei ole mõtet meile tulla siin mullikesi puhuma sellest, et Eesti osaleb ka praegu välismissioonidel. Vabandust, meil ei ole piiri tuumariigi Liibanoni või Afganistani või Maliga. Mali katastroofi ei ole mõtet muidugi torkima hakatagi, eks ole, mis oli ka Reformierakonna suur välispoliitiline, julgeolekupoliitiline saavutus. Meil ei ole nendega piiri, need riigid ei ole seadnud kahtluse alla meie eksistentsi rahvusriigina, rahvusvahelise õiguse objektina. Meil ei ole ohtu, et nemad meile sissetungi korraldaks. Neid ei ole mõtet võrrelda sellega, kui me läheme ise ja astume sõtta Venemaaga Ukraina eest. See on täiesti kategooriliselt erinevad asjad. Kui te sellest aru ei saa, siis te ei kõlba oma ametisse.
Aga ma küsin siis üle, mida Mart ka küsis ja ei saanud ka vastust. Eesti üksused on alati olnud kellegi teise alluvuses, kellegi suurema riigi alluvuses: Taani või Suurbritannia või USA alluvuses. Ükski neist riikidest ei ole tegelikult veel öelnud, et nad lähevad. Kas me saadame oma üksused Ukraina alluvusse? Ja millisel juhul ja kuidas me sellisel juhul tagame, et see teine riik, kelle alluvuses nad on, ei saada neid kuuma tsooni?”