Kolmapäevases infotunnis oli suurimaks teemaks valitsuse lubadus saata Eesti kaitseväelased Ukrainasse ning selle küsimuse võttis üles ka EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Eks me seda küsimust oleme nüüd siin juba mitmes voorus käsitlenud, aga kuna küsimuse kaal on suur, siis ei tee paha veel natuke lähemalt neid asju vaadata.
Esiteks ma mainin ära, et te olete mitmel korral rääkinud sellest, et 10 kuni 20 riiki on avaldanud valmidust panustada Ukraina rahuvalvemissiooni, heidutusmissiooni. Aga mulle tundub, et see väljendus on olnud selline manipulatiivne, mitte päris tõde peegeldav, sellepärast et neid riike, mis on avaldanud valmidust saata sinna väed, on ju väga palju vähem.
Siis me räägime sellest, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on nii-öelda tahteliste koalitsiooni üritanud kokku panna, ja valmidust sellega liituda on minu teada väljendanud ainult Balti riigid ja siis väidetavalt veel üks riik, kelle nime ei ole avalikustatud. See on väga kaugel sellest 10-st kuni 20-st, mis omakorda näitab, et enamik Euroopa riike pole sellist valmidust väljendanud.
Mis mind selle asja juures kõige rohkem häirib, ongi see, et te olete peaministrina tõtanud Eesti nimel seda valmidust väljendama esiteks, ilma et Riigikogu oleks küsimus sisuliselt arutanud ja vastava otsuse langetanud üldse. Olgugi et põhiseaduse kohaselt on see Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus või peaministri otsus valitsuse eesotsas. Ja teiseks, et te olete avaldanud seda valmidust niimoodi, ilma et see oleks sõltuvuses väga olulistest tingimustest, mis peavad olema täidetud.
Ma nimetan teile kolm minu vaatest väga olulist tingimust, ja see loetelu kindlasti ei ole ammendav.
Esiteks, esimene tingimus on see, et USA on öelnud, et nemad oma vägesid sinna ei saada. See paneb mind küsima, et kas siis Eesti ei saada, sellepärast et teie olete eelnevalt juba ütlesite, et Eesti saadab siis, kui meie julgeolekut tagavad riigid saadavad. Nagu mina aru saan, Ameerika Ühendriigid on peamine meie julgeolekut tagav riik NATO juhtivriigina, ja kui nemad ei saada, siis ei tohiks ka meie saata. Kuidas sellega on?
Teine tingimus on see, et USA on öelnud selgelt, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad Venemaaga sõjalisse konflikti, siis seda ei käsitleta NATO artiklit 5 käivitava olukorrana. Ehk teisisõnu, me võime siis ju minetada ka NATO kaitse.
Ma kolmanda tingimuseni ei jõudnud, aeg sai otsa, aga küsin pärast lisaks.”
Teise küsimuse alguses pidi Varro Vooglaid ära nimetama peaministri madala suhtluskultuuri: “No esiteks ma ütlen, et te näitate üles väga madalat taset, härra Michal. Ma usun, et te suudate enamat. Püsime teemas, räägime asjast. Me võime rääkida ka kohaliku omavalitsuse volikogude valimise õiguse piiramisest. See on eraldi teema, võime sellest hea meelega rääkida. Aga hoiduda minu küsimustele vastamisest lihtsalt teema kõrvale viimisega näitab, et te praktiseerite kehva taset. Seda esiteks.
Teiseks, selline mõttetu hurjutamine, et “mul on ükskõik, kas see teid häirib, ma suudan sellega elada”, näitab jällegi kehva taset. Mina osutasin sellele, mida ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseadus ütleb, et otsuse selle kohta, kas saata Eesti Kaitsevägi välismissioonidele, langetab Riigikogu. Kui te austaksite põhiseadust, siis te ei praaliks avalikult sellega, et jah, Eesti on valmis saatma, olgugi et Riigikogu ei ole küsimust arutanudki, rääkimata vastavasisulise otsuse langetamisest. Nii et ei ole mõtet siia tulla ülbitsema ja niimoodi kuidagi lehvitama oma loosungitega, vaid räägime siiski asjast sisuliselt.
Nüüd edasi. Te ei vastanud minu küsimusele. Te eelnevalt ütlesite, et Eesti saadab oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse missioonile, kui seda teevad riigid, kes tagavad Eesti julgeolekut. Minu teada Ameerika Ühendriigid on peamine riik, kelles nähakse Eesti julgeoleku tagajat. Seejuures, ma ütlesin, Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nemad ei saada oma armeed Ukrainasse. Lisaks ei käsitle nad seda NATO artikkel 5 järgset olukorda käivitavate sündmuste ahelana, kui need riigid, kes sellest hoolimata saadavad, satuvad sõjalisse konflikti Venemaaga.
Ja nüüd see kolmas tingimus, mida ma enne ei jõudnud mainida, seisneb ju selles, et Venemaa on väga selgelt öelnud, et need riigid, kes saadavad oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse, neid käsitletakse sõjas olevana ja nende kaitseväeüksusi, sõjaväeüksusi käsitletakse legitiimse sõjalise rünnaku objektidena. Ehk teisisõnu, te ignoreerisite täielikult minu eelnevat küsimust, mistõttu ma tegelikult oma täpsustava küsimuseni siinkohal ei jõuagi, vaid palun teil lihtsalt vastata sellele küsimusele, mis teile sai esitatud. Kui Ameerika Ühendriigid ei lähe, kas siis ka Eesti ei lähe?”
Varro Vooglaidu täiendas Martin Helme: “See, mida Varro praegu ütles: ameeriklased ei saada vägesid. Britid ka tegelikult räägivad mingisugust udujuttu ja ei saada vägesid. Prantslased räägivad, kuidas peaks saatma, aga ei saada vägesid. Poolakad, soomlased on otse välja öelnud, et ei saada vägesid, nemad piiririigina Venemaaga ei saa seda endale lubada. Nii et ei ole ju mingisugust ühtsust, on ainult impeerium Eesti imperaator Michali juhtimisel, kes kogu maailma korrale kutsub, tükeldab riike ja surub põlvili.
Siin me jõuamegi selle suhtumise jutuni, millest sa rääkisid. Sina suudad elada sellega, aga kas Eesti rahvas ka ellu jääb selle tagajärjel, mida teie seal ärplete. Agressorriik, tõesti, meil on ühine suhtumine, ongi agressorriik, väga ohtlik agressorriik, ja meie tükime selle agressorriigiga sõtta praegu teie juhtimisel. Kui paljud inimesed siis jätavad elamata selle otsuse tagajärjel Eestis?
Kas need sõdurid, kes seal tinakirstus tagasi tuuakse, missioonilt, nemad suudavad elada selle Michali otsusega või? Need ei ole mänguküsimused. See ei ole siin sellise poliitilise hoiaku väljendamise koht. See on nagu elu oluline küsimus Eesti kestmisest, mis paistab, et teie jaoks on sihuke huumorirubriik. Meie jaoks ei ole. Meie jaoks ei ole! Minu meelest ei ole sõjaküsimus see koht, kus me suhtumisi väljendame. Me kõik teame, et Venemaa on agressor, me kõik toetasime põhiseaduse muudatust. Meie fraktsiooni suhtumine oli selline, et ei tee kompromissi siin nende hallipassilistega. Nii et me kõik teame seda suhtumist.
Aga ma tulen tagasi, me jõuame ringiga tagasi selleni, millest ma alustasin. Kui me nii kangesti ise tükime sõtta Venemaaga, siis mina tahaksin teada, miks me kõigepealt ei saada ära neid üle 10 000 väejooksiku, kes Eestis peidavad ennast oma riigi kaitsmise kohustuse eest, ukrainlased, kes Eestis peidavad. Miks me neid kõigepealt ei saada? Miks me Eesti poisse sinna tahame sõdima saata? See on esimene küsimus. Ja teiseks – miks meie oleme ainus piiririik, kes tahab sõtta minna?”