Samal ajal kui maavillased äärmusfeministid sõdivad rukkileiva, muhulaste ja eesti rahvuskultuuri vastu ning pooletoobiste valitsus üritab nui neljaks kas või ühtainust pataljoni kohaliku tähtsusega Ukraina madinasse smuugeldada, on India ja Pakistani vahel käimas päris tõsine sõjaline erioperatsioon. Kütitakse turiste, lastakse alla lennukeid ja käib ka korralik suurtükiväe duell. Nii nad räägivad.
Eesti rahvas, kes siiani on kaitsnud õige jõuliselt oma eksistentsiaalseid huvisid regioonis – nii Afganistaanis (kaks korda, nii venelaste kui ameeriklaste geniaalsel juhtimisel) ja Iraagis, aga ka globaalsemalt nii Malis ja kui Liibanonis, seisab raskete valikute ees. Kas jagada vääramatu tahte pataljon konfliktikollete vahel pooleks või saata kõik in corpore Kashmiri?
Mõlema valiku poolt on ohtralt veenvaid argumente, Ukraina heidutusoperatsiooni poolt räägib eelkõige see, et kuna me oleme andnud peavarju ja hambaravi 12 000 tuuris ukraina desertöörile, siis lasub meil moraalne kohustus võtta osa lahingutegevuse raskusest enda kanda. 12 000 meest me alles sünnitame, aga pataljon on juba komplekteeritud. Pealegi on meil ukraina lipud juba olemas ja ka mundrikäistele õmmeldud.
Kashmiris on aga hea kliima, maaliline loodus ja sõda ei ole veel kindlalt kaotatud. Arvestades mehiseid nahatäisi, mida me oleme nautinud nii Afganistaanis kui mujal, oleks kena üks kord ka võitjate poolel muskleid paisutada. Võis siis jagada vääramatu tahte pataljon pooleks ning saata üks pakistaanlaste ja teine hindude territoriaalset terviklikkust kaitsma, nii võidaksime me endale veelgi rohkem sõpru.
Ennemuiste oli eesti rahvas targem, näiteks Teises ilmasõjas sõdisid osad eestlased vantide ja teised fritsude poolel, keegi tuli ikkagi lõpuks võitjaks ja sõda ei läinud täielikult vett vedama. Eestlasi oli ka Vabadussõja ajal punaste poolel ja mitte vähe – aga kui kõik oleks olnud punaste poolt? Mõeldagi ei taha.
Poole valimine on viga, millel on valusad tagajärjed, hea näide on Pärnu kaptenite villad, Hispaania kodusõja ajal teeniti head raha relvade vedamisega. Need, kes toetasid ainult kommareid ja need, kes hoidsid korralike inimeste poole, said küll katuse alla, aga villad jäid väikeseks, ei mingit luksust.
Põhimõttelagedad kaptenid, tänases keelekasutuses siis – sallivad ja avatud merekarud, need, kes varustasid tapariistadega mõlemat poolt, ehitasid aga endale pärast üüratud lossid. Midagi ilusamat ega maitsekamat pole ei enne ega pärast Pärnusse rajatud. See oli ilus aeg ja see võib juba homme tulla tagasi. Peab lihtsalt ajaloolisi protsesse mõistma ja kinnismõtetest vabanema.
Rahvas on meil niikuinii lõhenenud, selle põhjuseks on pluralism, kaks sugu ja mitmeparteisüsteem. Tõsi, India ja Pakistan on tuumariigid ja peagi võib hakata päikesetõusu poolt tulema kanget aatomikärsahaisu, aga meie ei karda mitte keda miihalitki. Mis see tuumapomm siis ära ei ole? Paistab eemalt nagu päike, ehk natuke heledam – Pirita rannas on seda ennegi nähtud.
Riskide hajutamine on tähtis, mune ja pataljone ei ole tark hoida ühes korvis. Eesti Energia on pragu uurimise all, kuidagi nii et futuuräriga läks miskit 180 milli vasakule, aga kui riske poleks hajutanud, siis võib-olla poleks enam ei Eestit ega energiat. Plats oleks puhas ja uurimist viiks läbi pimeduses lõõtsuv idatuul.
Ja kui aus olla, kas neil hindudel ja pakidel üldse mingit vahet ongi? Enne oli üks riik, kõik kummardasid viksilt ja viisakalt Indrat, Agnit, Somat, Savitrit, Rudrat, Prajapatit, Višnut ja Aryamani, kes vastab ligilähedaselt meie Udumäe kuningale. Kõik sujus oivaliselt. Aga inimene ei ole kunagi rahul, kestliku kahanemise valguses loobuti mitmekesisest ja jumalate menüüst ja osa seltsimehi hakkas kummardama Allahit ja tema prohvetit – mu meelest ikkagi hindud.
Usk on pakistanlastel küll natuke ummamuudu, nagu meil piirisaarlastel, aga ega me neid sellepärast endast halvemaks pea. Ja kui panemegi mõne kloostri kinni, ega siis ometi paha pärast. Paljugi mida kurja võidakse tulevikus korda saata, ettevaatus on teoloogia ja usuvabaduse ema.
Pakistaanlane on nagu kommunist, tuulemölder või feminist, aga ikkagi inimene. Miks mitte inimestele appi minna, palestiinlaseid ja juute me ju armastame võrdselt, nagu jäätist ja hapukurki, üks ei välista teist. Seega teen ettepaneku saata üks pataljon ühele poole ja teine teisele poole rindejoont, Kashmir on päikeseline täies mahus, ojast tiigini.
Laidoneri nimelisele pataljonile saagu Amarnathi koobas – selles pühas koopas suvitas jumal Shiva. Legend räägib, et siin avaldas Shiva lihtsameelselt surematuse saladuse oma raskejalgsele, kuid kergemeelsele naisele Parvatile. Koobas on kuulus jäälinga (Shiva vända sümboli) poolest, mis tekib looduslikult igal aastal uuesti. Kas pole tore see!
Pätsu nimelisele pataljonile antagu aga lahkesti Pari Mahali haldjaloss, kus õilis prints Dara Shikoh musta maagiat ja astroloogiat tegi. Räägitakse, et ta ehitas lossi oma õpetajale, kes tahtis avastada võlusõna, millega muuta kõik raud kullaks. Kahjuks kõik muidugi puhtaks kullaks ei muutunud, seega vajavad kohalikud jorsid ka sõnaseadmises meie lahket abi.
Ühesõnaga Kashmiris ootab meid ees võrratu elurikkus, imeline ja rikas folkloor ning palju huvitavaid inimesi, kelle pihta tulistada. Tühja see Ukraina, läka nagu läks, õige militarist leiab alati endale uue ja väärikama väljakutse, maailm on suur, Kashmir ainult natuke väiksem.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.05.2025