Kolmapäeval oli Riigikogus menetlemisel seaduseelnõu taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks ja EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets eelnõuks mitte rahva, vaid roheideoloogia nimel.
Evelin Poolamets: “Eelnõu 541, mille eesmärk on kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu, paljastab ühe lihtsa tõsiasja: Eesti riik ei tee enam otsuseid oma rahva nimel, vaid ideoloogia nimel. Rahva käest ei ole keegi küsinud, kas nad tahavad tuulikute kolooniaid ja kas nad soovivad päikesepaneelide põlde või kas nad usuvad teie roheideoloogiasse.
Arvan, et koalitsioonisaadikud ei ole viimaste aastate jooksul maapiirkonnas käinud ja rääkinud tavaliste inimestega. Ja nad ei tea ka, mis mured on inimestel, kes elavad tuuleparkide kõrval. Aga mina olen. Teate, maainimesed ei räägi põnevusega tuulikutööstusest ega uuest ajast. Nad räägivad murest müra, varjude, infraheli ja kodude väärtuse languse pärast. Rohepööre käib nende elukvaliteedi arvel.
Reformierakond räägib, et rohepööre on vajalik, möödapääsmatu. Miks? Sest Euroopa Liit käsib, sest Kliimaministeerium on nii otsustanud. Valitsus ei tee enam otsuseid Eesti rahva huvidest lähtuvalt, vaid suure roheideoloogia nimel.
Aga maainimene ei toeta teie suurt ideoloogiat. Nad ei taha, et nende kodude kõrvale tekiksid 250 meetri kõrgused tuulikud. Nad ei taha, et nende elukeskkond muutuks tööstusmaastikuks. Samuti ei taha nad, et neid naeruvääristatakse, kui nad ütlevad: “Me ei taha tuuleparki oma õue alla.” Eesti ei vaja tuuleparke, mille tulemusel kaovad külad, surevad välja kogukonnad ja inimesed kolivad linnadesse, sest maal pole enam normaalselt võimalik elada.
Selle eelnõu kõige ohtlikum osa on see, et see annab tuuleärikatele võimaluse rajada tuuleparke ja muid taastuvenergiaobjekte, ilma et kohalikud omavalitsused saaksid sisuliselt midagi öelda. Omavalitsus saab lihtsalt kaasa noogutada. Kui ei nooguta, siis tehakse asjad niikuinii ära. Seda nimetatakse kaasamiseks, aga tegelikkuses on see vaid formaalsus. Kui kogukond ei reageeri 30 päeva jooksul, loetakse, et nad on nõus. See on absurd! Rahva vaikus ei ole nõusolek. Rahvas vaikib, sest nad ei tea, sest neil pole infot, sest nad ei usu enam, et nende hääl midagi muudab.
Kõik need jutud rohepöördest ja kliimaneutraalsusest aastaks 2050 teenib kitsa ärikliki huve. Aga tavaline inimene küsib, mis kasu mina sellest saan? Elektri hind ei lange, kütte hind ei lange, mingit konkreetset kasu ei ole, aga samal ajal on koduõel kolisev metallkoloss, mis pöörleb nii päevad kui ööd. Metsad raiutakse maha, et teha ruumi tuulikutele, viljakad põllud kaetakse päikesepaneelidega, kinnisvara hind kukub, uneprobleemid, terviseprobleemid ja mitte keegi ei vastuta. Toetused, maksusoodustused, vähempakkumised on roheärikatele. Kohalik inimene saab heal juhul tuulepargi eest vaikimistasu ja kamalutäie lubadusi.
See eelnõu on Eesti maapiirkondadele otsene oht. Tuuleparke ei rajata Tallinnasse ega Tartu kesklinna, neid rajatakse Põlvasse, Saardesse, Hiiumaale, Lüganusele, Vändrasse – sinna, kus elavad inimesed, kelle hääl ei kostu Toompeale. Neil inimestel pole meediakampaaniaid ja neil pole ka PR-agentuure. Aga neil on kodud, neil on kogukonnad, neil on rahu. Nad tahavad lihtsalt elada, mitte olla katsejänesed rohepöördenimelises eksperimendis.
Eelnõu võimaldab loobuda detailplaneeringust, see tähendab, et ka keskkonnamõju hindamine muutub pealiskaudseks.
Infraheli probleemist ei räägita, ka linnurändest ei räägita, ümbruskonna looduskaitselistest väärtustest ei räägita. Kui planeeringutempo on kiire, siis kvaliteet ja põhjalikkus jäävad tagaplaanile. Just sellepärast on paljudes riikides, näiteks Saksamaal, Rootsis, juba võetud tuuleenergeetika arengule paus. Meie aga vajutame gaasi põhja otse kuristiku poole.
Lõppude lõpuks tuleb tunnistada, et kogu see eelnõu ei ole kirjutatud Eesti rahva soovidest ja vajadustest lähtudes. See on kirjutatud ametnike, Euroopa Liidu rohepoliitika ja suurärimeeste huvidest lähtudes. Kutsun teid üles selle eelnõu teise lugemise katkestamise poolt hääletama. Eestit ei tohi muuta elektritootmise kolooniaks.”