Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme kui ka fraktsiooni liige Varro Vooglaid kritiseeris eile Riigikogu infotunnis teravalt peaministri arrogantsi küsimustele vastates, eriti seal, kus puudutati Eesti sõdurite saatmist Ukrainasse. Kristen Michal osatas talle oma sel moel, et „tema suudab sellega elada“ ning muutus isiklikuks, jättes olulistele küsimustele otseselt vastamata.
Varro Vooglaid: „Eks me seda küsimust oleme nüüd siin juba mitmes voorus käsitlenud, aga kuna küsimuse kaal on suur, siis ei tee paha veel natuke lähemalt neid asju vaadata.
Esiteks ma mainin ära, et te olete mitmel korral rääkinud sellest, et 10 kuni 20 riiki on avaldanud valmidust panustada Ukraina rahuvalvemissiooni, heidutusmissiooni. Aga mulle tundub, et see väljendus on olnud selline manipulatiivne, mitte päris tõde peegeldav, sellepärast et neid riike, mis on avaldanud valmidust saata sinna väed, on ju väga palju vähem.
Siis me räägime sellest, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on nii-öelda tahteliste koalitsiooni üritanud kokku panna, ja valmidust sellega liituda on minu teada väljendanud ainult Balti riigid ja siis väidetavalt veel üks riik, kelle nime ei ole avalikustatud. See on väga kaugel sellest 10-st kuni 20-st, mis omakorda näitab, et enamik Euroopa riike pole sellist valmidust väljendanud.
Mis mind selle asja juures kõige rohkem häirib, ongi see, et te olete peaministrina tõtanud Eesti nimel seda valmidust väljendama esiteks, ilma et Riigikogu oleks küsimus sisuliselt arutanud ja vastava otsuse langetanud üldse. Olgugi et põhiseaduse kohaselt on see Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus või peaministri otsus valitsuse eesotsas. Ja teiseks, et te olete avaldanud seda valmidust niimoodi, ilma et see oleks sõltuvuses väga olulistest tingimustest, mis peavad olema täidetud.
Ma nimetan teile kolm minu vaatest väga olulist tingimust, ja see loetelu kindlasti ei ole ammendav. Esiteks, esimene tingimus on see, et USA on öelnud, et nemad oma vägesid sinna ei saada. See paneb mind küsima, et kas siis Eesti ei saada, sellepärast et teie olete eelnevalt juba ütlesite, et Eesti saadab siis, kui meie julgeolekut tagavad riigid saadavad. Nagu mina aru saan, Ameerika Ühendriigid on peamine meie julgeolekut tagav riik NATO juhtivriigina, ja kui nemad ei saada, siis ei tohiks ka meie saata. Kuidas sellega on? Teine tingimus on see, et USA on öelnud selgelt, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad Venemaaga sõjalisse konflikti, siis seda ei käsitleta NATO artiklit 5 käivitava olukorrana. Ehk teisisõnu, me võime siis ju minetada ka NATO kaitse.“
Selle peale vastas Michal, et kui Vooglaidu see häirib, siis teda küll mitte.
„Mina suudan sellega elada, see teid häirib. Meie vaated on erinevad, midagi teha ei ole. Andke andeks!“ tänitas peaminister.
Siis võttis sõna Martin Helme: “Need ei ole mänguküsimused! Kas need sõdurid, kes sealt tinakirstus tagasi tuuakse, missioonilt, nemad suudavad elada selle Michali otsusega või?
See, mida Varro praegu ütles: ameeriklased ei saada vägesid. Britid ka tegelikult räägivad mingisugust udujuttu ja ei saada vägesid.
Prantslased räägivad, kuidas peaks saatma, aga ei saada vägesid. Poolakad, soomlased on otse välja öelnud, et ei saada vägesid, nemad piiririigina Venemaaga ei saa seda endale lubada.
Nii et ei ole ju mingisugust ühtsust, on ainult impeerium Eesti imperaator Michali juhtimisel, kes kogu maailma korrale kutsub, tükeldab riike ja surub põlvili. Siin me jõuamegi selle suhtumise jutuni, millest sa rääkisid. Sina suudad elada sellega, aga kas Eesti rahvas ka ellu jääb selle tagajärjel, mida teie seal ärplete.
Venemaa … agressorriik, tõesti, meil on ühine suhtumine, ongi agressorriik, väga ohtlik agressorriik, ja meie tükime selle agressorriigiga sõtta praegu teie juhtimisel. Kui paljud inimesed siis jätavad elamata selle otsuse tagajärjel Eestis?
Kas need sõdurid, kes seal tinakirstus tagasi tuuakse, missioonilt, nemad suudavad elada selle Michali otsusega või? Need ei ole mänguküsimused! See ei ole siin sellise poliitilise hoiaku väljendamise koht. See on elu oluline küsimus Eesti kestmisest, mis paistab, et teie jaoks on sihuke huumorirubriik. Meie jaoks ei ole.
Minu meelest ei ole sõjaküsimus see koht, kus me suhtumisi väljendame. Me kõik teame, et Venemaa on agressor, me kõik toetasime põhiseaduse muudatust. Meie fraktsiooni suhtumine oli selline, et ei tee kompromissi siin nende hallipassilistega. Nii et me kõik teame seda suhtumist.
Aga me jõuame ringiga tagasi selleni, millest ma alustasin. Kui me nii kangesti ise tükime sõtta Venemaaga, siis mina tahaksin teada, miks me kõigepealt ei saada ära neid üle 10 000 väejooksiku, kes Eestis peidavad ennast oma riigi kaitsmise kohustuse eest, ukrainlased, kes Eestis peidavad. Miks me neid kõigepealt ei saada? Miks me Eesti poisse sinna tahame sõdima saata? Ja miks meie oleme ainus piiririik, kes tahab sõtta minna?”