Mart Laari valitsused (1992–1994 ja 1999–2002) alustasid mitmeid enesehävituslikke ja globalistlikke reforme, kuid eelkõige saatsid laastamistegevust nõmedus ja skandaalid, mis lõppkokkuvõttes on viinud tänase elektridementsuse, maksunülgimise, ideoloogilise alaarengu, väljasuremise ja naeruväärse sõjahüsteeriani.
Tundmatuks jääda soovivad Laari valitsuse ohvrid meenutavad allpool 30 aasta taguseid õudusi. Ajaloo mustade päevade tunnistajate hirm ei ole tänaseni kadunud, liikeval on veel palju Laari kaastöölisi, toetajaid ning rahastajaid. Kättemaksu võimalus on enam kui tõenäoline.
Mart Laari esimene valitsus (1992–1994)
Rublatehingu skandaal, meenutab Paul:
1992. aastal müüsime rahareformi käigus kogutud 1,46 miljardit rubla Tšetšeeniasse, et saada likviidseid vahendeid narkootikumide ja hoorade jaoks. Tehing pidi olema salajane, sest seda vahendas Soomes registreeritud tundmatu firma Maag OY.
Kui tehing 1994. aastal aga ikkagi avalikuks tuli, põgenesin Rumeeniasse, kus redutan siiani. Tagasi ei tule ma enam kunagi, pappi pole enam eriti laialt, aga õnneks astus sotsiaalminister Marju Lauristin tagasi ja mind ei hakatudki otsima.
Viga: Tegelikult oleks pidanu kogu papi Tallinki aktsiatesse investeerima.
Iisraeli relvatehing, meenutab Abdul:
Eesti valitsuse ja Iisraeliga relvaostu tehing on üks paljudest, mille vahendamisega ma oma peret sel raskel ajal elatasin. Täpsemalt midagi ei mäleta. Igal juhul oli palju sebimist ja halamist, närvid olid pärast täitsa läbi, seda küll. Mina kindlasti ei ole korruptant, need teised võivad vabalt olla, seda ei saa salata.
Viga: Pole mõtet sellist saasta ja veel nii vähe veel osta, need kääbusriigid on kõik ühesugused nuhtlused. Tõstke makse või midagi, muud ma soovitada ei oska.
Kiirete reformide sotsiaalsed tagajärjed, meenutab Vasja:
Laari valitsus viis läbi luupainajalikke majandusreforme, sealhulgas proportsionaalse tulumaksu kehtestamise, ulatusliku erastamise ja julma omandireformi. Minust sai sundüürnik ja tuli hakata jooma, tervis on läbi, süda jukerdab, ei tea mis saab. Oleg jäi samuti töötuks, kuid õnneks suri kohe varsti ära. Tema lapsed ja naine pandi aga kohe pärast reforme vangi, sellega on vähemalt korras.
Viga: Vot siis oleks pidanud vaipsüstimisega peale lendama ja ükski koer ei köhiks enam.
Jäägrikriis ja Narva kriis, meenutab Vaike:
No jah, panime ikka räigelt pidu jäägritega, ikka täiega, siis tuli jah kriis, või koguni kaks ja pidu oli päeva pealt läbi. Alguses nutsin, mõtlesin, et lähen tööle, aga siis tuli aru pähe ja hakkasin salasigarettidega äri tegema.
Läks päris hästi. Laiendasin tegevust salaviina sektorisse. Nüüd on mul kolm korterit, kahes elavad mingid ukrainlased.
Viga: Oleks pidanud õigel ajal Pikarole külje alla pugema, siis oleks mul ka oma linn nagu Vähja Tiidul.
Mart Laari teine valitsus (1999–2002)
Narva Elektrijaamade erastamine, meenutab Molekul:
Päris jube oli, üheksakümnendad, Jörberg laulis, autod lendasid õhku – vändagängsterid, vaesus, kriis. Õnneks otsustas valitsus müüa 49% Narva Elektrijaamade aktsiatest USA firmale NRG ja kui see oleks õnnestunud, oleksime oma arengus 25 aastat vahele jätnud ning kohe rämeda hinnakirve selga saanud. Si++agi. Laar keeras kõik per++e. Seda ma talle ei andesta. Mind müüdi sentide eest nagu mingit jaama, mis maksab sente. Mingi asi ikka maksab sente, eks ole?
Viga: Oleks ikka pidanud USA survele heaga järgi andma, oleks ehk kaks NATOt saanud vantidega madistama ja me oleksime Ukraina erioperatsioonide juba ammuilma võitnud.
Eesti Raudtee erastamise ebaõnnestumine, meenutab Garfunkel:
Mõtlesin ka tookord teie raudtee erastada, vaja just ei olnud, aga selle eest käepärane ja taskukohane. Eesti Raudtee maksis siis ainult tühised 1,7 miljardit krooni. Kahjuks ei olnud aega ja nii see asi jäigi soiku. Kui ikka tahad, et mingi asi saaks tehtud, siis tee ise. Töllide peale loota ei maksa.
Viga: Vist ikka ei antud piisavalt pistist, hakati väga vales kohas koonerdama.
Skandaal Savisaare pildi tulistamisega, meenutab Indrek:
1999. aastal otsustasin minna jalutama, oli sume õhtupoolik, kaugele seekord ei jõudnud, kukkusin maha, üks kuul põlves ja teine ribide vahel. Mind tulistas Laar koos paari lakku täis ametnikuga, kelle ei olnud mingit lootust Edgar Savisaare pildile pihta saada. Kuigi Laar väitis, et mul ei ole midagi viga, maksti mullet siiski valuraha kolme keskmise kuupalga ulatuses. Hirmuga pidin kõik vastu võtma ja ära kulutama. Juhtunust ei ole ma kellelegi rääkinud ega kavatsegi rääkida.
Viga: Kui ei oska lasta, siis palka spetsialist, siis oli neid palju ja teenuse hinnad mõistlikud.
Positiivsena tõid kõik Laari valitsuse ohvrid välja Milton Friedmani ideed, mis neile tänaseni hullupööra meeldivad. Tekkis mõte organiseerida koguni Milton Friedmani selts ning küpsetada seal Milton Friedmani nimelisi friikartuleid, libistada kalja ning üritada kõik koos möödunu ära unustada.
Oli mis oli, nüüd on kliima ja sõda ja häda ja viletsus ja tegelikult ei olegi midagi palju halvemaks läinud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.05.2025