Džunglikapitalismiks nimetati Venemaa erastamisaegset olukorda, kus nomenklatuur varastas endale kokku kõik, mis sai, ja tekkisid oligarhid. Eestis oli see aeg 1990. aastatel, mil samuti “ärastati” ning müüdi kõike, mida sai rahaks teha, rikastuti kokkukaabitud metsamaterjali ja vanametalliga…
Nüüd on džunglikapitalismi ajad tagasi ja võimaluse selleks on andnud rohepööre, mis sisuliselt tähendab uut varanduste ümberjagamist. Asi ei ole niivõrd tuulikutes ja päikesepaneelides, kuivõrd äris, mis nende “rohepöörde lapsukestega” lahti on läinud.
Kliimavõitlus on kampaania ja on ideoloogia. Selle raames hävitatakse vana ja rajatakse uus. Tuulikuid ja päikesepargid on see uus, mida toetab kliimaideoloogia, ja kuna see on rahvusvahelisel tasemel eesmärgiks seatud, siis paisatakse rohepöördesse tohutu raha. Ja tohutu raha ümber hakkab kohe liikuma suur kamp aferiste või muidu tegijaid, kes tahavad “nokka kasta” (väljend “Ristiisast”).
99% neist pole kliimavõitlejad, vaid “õige tuule nuusutajad ja haistjad”. Nad näevad, et roheäris liiguvad suured rahad ja tahavad sellest kasu saada. Rohepöördesse on juba ilmunud vastavad mõistedki, nagu “rohepesu”, mis tähendab, et roherahasid taotletakse asjadeks, millel pole tegelikult kliimavõitlusega mingit pistmist. Osa neid asju jääb silma, aga suurem osa rohepesust käib nii kõrgetes sfäärides, et on otse loomulikult “seaduslik”.
Nüüd on olemas juba ka tuuleärikad, tuugeniarendajad, kes on raha nimel valmis sõitma üle kõigist ja kõigest, ning kuna rohepööre on riiklik poliitika, on nende taga ka valitsus. Tuuleärikad suruvad oma projekte läbi, ka surve ja ähvardustega, näiteks omavalitsuste vastu, kes on neile käe ette pannud – nad nõuavad eitava vastuse korral juba kulutatud raha tagasimaksmist, mida omavalitsustel mõistagi pole. Kuna riik toetab rohepööret, siis tõenäoliselt teevad ka kohtud tuuleärikatele soodsaid otsuseid.
Riik on samuti räpases mängus sees: meedia kaasabil demoniseeritakse tuulikuvastaseid, survestatakse omavalitsusi, kehtestatakse seadusi ja määruseid, millega ei peagi rahva ja omavalitsustega arvestama, eesmärgiga ehitada Eesti loodusmaaastik ümber tehnopargiks.
Metsade pindala väheneb, aga džunglikapitalism vohab, rahva enamik jääb kogu mängus tühjade kätega pealtvaatajaks ning kui meil seni omi oligarhe eriti polnud, siis rohepööre annab need.
Uued Uudised