Möödunud teisipäeval taas Riigikogus destruktiivselt laamendanud rahandusminister Jürgen Ligi kaitses ühe naispoliitikuga väideldes (Ligi poolt küll sõimates) niinimetatud liberaalset demokraatiat. Tegelikult on Ligi ise pigem pseudoliberaal.
Tänapäeva maailmas on erinevus klassikalise konservatismi, liberalismi ja parempoolsuse vahel kõvasti ähmastunud, maailmavaated on üksteisele mitmetes kohtades “sisse sõitnud”. Üks aga on selge – see, mida läänemaailmas nimetatakse liberalismiks, on uusmarksismist nakatunud pseudoliberalism.
Liberalismiga maksab alati ettevaatlik olla, see sai alguse Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal, mil aristokraatide veri voolas giljotiinide alt Pariisi tänavatele ning kastis teiste vabadust. Ka nüüdne pseudoliberalism ihkab verd, kas siis Saksamaal rändevastast AfD-d keelustada püüdes või Eestis vaenukõneseadust kirjutades.
Liberalism tähendab kodaniku- ja poliitilisi vabadusi ning põhiinimõigusi (õigus elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele jne). Pseudoliberalism on pehmelt öeldes lubanud vabaduse sildi mistahes prussakatel pragudest välja roomata.
Soo muutmine või endale fantaasiamaailmast pärit soovariandi valimine ei ole inimõigus ega väljenda ka muud vabadust kui vabadust kaosele, moraalitusele ja allakäigule. Kaasaegne liberalism kaitseb hoopis muud, kui ta on seda klassikalistes raamides teinud, need “väärtused” on pärit uusmarksismilt, kelle eesmärgiks on õilsate loosungite all lammutada ja märatseda.
Praegu piiratakse pseudoliberaalses Läänes aktiivselt kodaniku- ja poliitilisi vabadusi, isiklikke vabadusi aga laiendatakse nii, et need põrkuksid võimalikult palju ja tekiks kaos. Mõistagi ei lasta ka isiklikke vabadusi võimule ohtlikuks muutuda.
Ligi aga ei ole liberaal, ta on segu Wismari kandi Louis XIV-st (“Riik, see olen mina!”) ja kodukootud Robespierrest, kes otsustas revolutsiooni ideele ohverdada kõik, sealhulgas aususe ja “ebavajalikud” põhimõtted ehk lihtsast eesti soost tõusik-eneseimetleja.
Uued Uudised