Aasias on täna suur pidupäev, tähistatakse sotsialismi üle saavutatud võidu kaheksakümnendat aastapäeva. Väidetavalt tehti natsionaalsotsialism tümaks viimases ilmasõjas, kus Aasia orjapidajad Ameerika gängsterite heldel toetusel tapsid maha 5,3 kuni 6,9 miljonit saksa sotsi, kellest umbes 5,2 miljonit olid sõjaväelased ning 1,4-2 miljonit tsiviilisikud.
Täpseid numbreid on raske kindlaks teha, kuna kuriteo tunnistajad üldjuhul hukati. Mis puudutab naistekodanike vastu suunatud seksuaalvägivalda, siis dokumenteeritud juhtumite arv on märkimisväärne. Kõige rohkem teateid on idapoolsetel aladel, eriti kui orjapidajate armee sisenes Saksamaa territooriumile.
Ajaloolaste hinnangul langesid nn kommunistlike vägede seksuaalvägivalla ohvriks umbes 1,4 kuni 2 miljonit saksa naissotsi, peamiselt 1944-1945 aasta perioodi jooksul. Meie prokuratuuri seisukohad vägistamise küsimuses on üldsusele teada, ilmselt pole vaja neid üle korrata.
Sotside mahanottimine on muidugi inimlikult mõistetav, mainitud tegevuse teatav praktiline ja moraalne väärtus on samuti hoomatav, samas on traditsioonilises Euroopa väärtusruumis käibel mitmeid inimeste tapmist taunivad ideed, mis oma eksootilisuse ja arhailisuse tõttu kuuluvad kohesele meenutamisele, sõjahüsteerikutel palutakse mitte solvuda.
Peamised argumendid inimeste mõrvamise vastu olevat fundamentaalsed ja eetilist laadi:
Elu pühadus – igal inimesel olevat õigus elule, mis olevat lausa fundamentaalne ja võõrandamatu inimõigus.
Moraalne absoluut – süütute inimeste tahtlik tapmine olevat enamikus eetikasüsteemides ja religioonides absoluutselt keelatud. Valefakt, veenvaks erandiks on satanism ja kommunism, mis mõlemad on üllatav-üllatav, tänase maailmakorra filosoofiliseks aluseks.
Ühiskondlik leping – toimiva ühiskonna alus on mõningatel juhtudel kokkulepe, et me ei kahjusta üksteist. Mõrvamine õõnestavat seda põhilist usaldust. Maarjamaal on aga hoopis teised lood.
Tapatöö tagajärjed – mõrvamine põhjustavat üht koma teist:
– Kannatusi ohvri perele ja lähedastele, mis on kõrvaldatav probleem, kui ekstermineerida sotsid koos perekonna ja sõpradega.
– Tekitavat psühholoogilist kahju kogukonnale, mis on tõesti nii, kuid väga väike, võrreldes massimõrvade meelelahutusliku toimega.
– Mainitakse ka õigusriigi ja ühiskondliku korra lagunemist, ent kui kord ja õigus on juba homoseksualismi ja ateismi mõjul lennanud kus kurat, siis pole ometigi suuremat vahet.
– Inimväärikus – iga inimelu olevat unikaalne ja asendamatu või midagi sarnast. Mõrvamine eitavat mingil kombel ohvri põhilist inimväärikust. Nende absurdsete väidetega ei nõustu ilmselt keegi, kes on vaadanud AKd või lugenud EPLi.
– Alternatiivide olemasolu – konfliktide lahendamiseks olevat alati olemas vägivallatud alternatiivid. Ei noh…
– Kanti kategooriline imperatiiv – kui kõik käituksid nii, et tapaksid teisi oma eesmärkide saavutamiseks, muutuks ühiskond ebamugavaks. Öeldagu seltsimees Kantile edasi, et ta eksib rängalt ning peab vabandama.
– Õigluse põhimõte – inimeste tapmine eitavat õiglust, kuna see võtab ohvrilt võimaluse elada, areneda ja õitseda. Arengu ja õitsengu puudumise tõttu me seda teemat pikemalt ei aruta või kui, siis ainult ahvipärdikutega.
Need argumendid kehtivat universaalselt, sõltumata kultuurist või ühiskonnast, ja olevat aluseks seadustele ning normidele, mis kaitsevad inimelu. Tore lugu küll, kui see jutt oleks natukenegi õige, siis Eesti Vabariik ei kipuks pataljoni Ukrainasse saatma, ei korraldaks aborditalguid ega vaipsüstimist ning ei üritaks kedagi tükeldada ega põlvili suruda ning ei tühistaks süsteemselt patsifiste. Samuti ei kasutatakse oma rahva vastu tuulemöldrite salakavalaid relvasüsteeme.
Kuigi hetkel on meil sotsid opositsioonis, tänu Allahile, ent sotsialistlikud ideed on siiski üldlevinud ning teatavas osas ka põhiseadusesse raiutud, siis meil sotsitappu ülemäärase pidulikkusega ei tähistata. Otse vastupidi, pidulistele vaadatakse viltu ja ühte Euroopa riigijuhti ei lastud koguni üle Baltikumi lennata – joogu kodus, mis ta sinna Aasiasse otsib?
Allakirjutanu pakub välja rahumeelset alternatiivi kompromissi vaimus: tapmist ei tähistata, aga kuna liberaaldemokraatlik prokuratuur on vägistamisele andnud oma õnnistuse, siis tähistame 9. maid kui riiklikku vägistamispüha. Nii edeneb inimõigus, vägistajate vähemus kaasatakse üleüldisesse läbustamisse ja üldse on asi nii asiaatlik kui vähegi võimalik.
Nendel, kellel tervis ei luba vägistamispühal alksi ja tablette tarvitada, võivad lugeda Thomas Goodrichi raamatut “Põrgutorm. Natsi-Saksamaa hukk 1944-1947,” mis on nii võigas dokumantaale teos, et varjutab isegi Aasia orjapidajate tegemisi valgustava “Gulagi arhipelaagi.” Eks ta võtab muidugi söögiisu ära, aga kui enam juua ei kannata, mingu siis ka trummipulgad.
Sotsiprobleemi veretuks lahendamiseks tuleb valida Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 09.05.2025