Sõda ei ole kunagi juhus. See on otsus. Ja kui sa kuuled taas ülemistelt korrustelt juttu “meie julgeolekust”, “ühisest võitlusest vabaduse nimel” ja “eksistentsiaalsest ohust idast”, siis kuula mitte sõnu, vaid vaikust nende taga. Sest just seal, vaikusereas, käib planeerimine. Külm, kalkuleeritud, räpane mäng rahva elude ja saatustega.
Eestis on laual Marshalli plaan — mitte see Ameerika abiprogramm pärast Teist maailmasõda, vaid omamaine versioon: pseudopäästeplaan, mis lavastab rahva lunastuse läbi katastroofi. See pole enam vandenõu — see on stsenaarium, mida võimumaffia kirjutab iga päev, iga kriisi, iga vaenlase varju abil.
Mäng seisneb selles, et lastakse olukorral halveneda. Mitte läbi lohakuse, vaid tahtlikult. Võimuladvik teab, et inimeste mälu on lühike ja kannatus on kaduv vara. Kui nad piisavalt kaua kannatavad, piisavalt kaua kardavad, siis lõpuks nad mitte ainult ei aktsepteeri sõda, vaid hakkavad seda nõudma. Ning siis, kui pommid kukuvad ja muld lendab, ilmub sama punt, kes meid sellesse põrgusse juhtis, taas tribüünile — rahva juhid, päästjad, suunanäitajad.
Nemad, kes müüsid maha elektri, toidu, info ja lõpuks tõe enda — ütlevad siis silmagi pilgutamata, et nüüd on aeg “ühiseks ülesehituseks.” Kes veel kui mitte nemad ise peaksid meid taas juhtima? “Me kõik eksisime,” ütlevad nad. “Me kõik kannatasime.” Aga see on vale. Nemad ei kannata kunagi. Nemad ei lähe rindele. Nemad ei jää kodutuks. Nemad ei lähe poodi kartulite ja pesuvahendi pärast kaklema. Sest neil on varuplaan. Pangaarved. Passid. Pommivarjendid. Ja mõnel isegi juba piletid kaugele saarele.
Sõda on parim viis unustada kõik see, mis rahvale tehti enne seda. Sest kes küsib küttearvete, vaktsiinikahjustuste või demokraatia lagunemise kohta siis, kui mürsud lendavad? Kõik on korraga nullitud. Luuakse uus narratiiv. Rahvas on taas ohver, mitte orjastatud. Võimuladvik on taas kangelane, mitte riigi reetur. Sõda peseb kõik puhtaks — kui mitte moraalselt, siis vähemalt meedia kaudu.
Ja kui keegi julgeb öelda, et see sõda oli ette teada, plaanitud, provotseeritud — siis see hääl vaigistatakse. Mitte relvaga, vaid valemärgistamisega: “Putini käpiknukk”, “riigireetur”, “valeinfo levitaja.” Sest tõde on sõjas esimene, kes lastakse maha.
Aga me ei pea vaikima. Veel mitte. Meil on veel hetk. Võib-olla viimane. Ja see hetk peab olema vali. Peab olema täpne. Mitte selleks, et külvata hirmu, vaid selleks, et paljastada vale.
Sest kui rahvas mõistab, et neid on veetud nagu lambaid tapamajja, on veel võimalus teha teine valik. Mitte marsi vasallina võõraste sõdade eest, vaid seista oma rahva elu ja tuleviku nimel. Mitte neile, kes tahavad valitseda varemete üle, vaid nende kõrval, kes tahavad ehitada elu. Mitte sõda — vaid tõde. Mitte manipuleeritud vabadus — vaid päris vabadus.
Hannes Võrno,
sotsiaalmeedia