Venemaa tähistas eile päeva, millega Punaarmee sai üle nelja aastakümne kestnud rõhumiseks enda kätte suure osa Kesk- ja Ida-Euroopast.
Paraku aitasid Stalinit selles lääneliitlased, sest ilma USA ja (ka Inglismaa) tohutu sõjalise ja majandusliku abita ei oleks Stalin suurt osa Euroopast enda hambusse saanud. Sellest said aru ka mõned USA kindralid nagu George S. Patton, kes leidis, et Stalini armee tuleks Euroopast välja ajada. Paraku see hoiak ei meeldinud nendele, kes olid juba Staliniga maade jagamise kokku leppinud ning Patton hukkus kahtlastel asjaoludel. Punaarmee võit tähendas massilist vägistamist, mille ohvriks langes üle kahe miljoni naise.
Ajaloolane Anthony Beevor kirjeldab oma raamatus „Berliin 1945“ seda kui kõige suuremat massilist vägistamist maailma ajaloos. Ta arvestas, et ainuüksi Ida-Preisimaal, Pommeris ja Sileesias vägistasid Punaarmee marodöörid 1,4 miljon naist.
Nõukogude sõdurid ei piirdunud ainult sakslannade vägistamisega. Antony Beevori suureks üllatuseks vägistati ka Saksamaal tööorjusest ja koonduslaagritest vabastatud noori vene, poola, ukraina, juudi ja valgevene naisi.
Berliini kahe haigla andmetel vägistati ainuüksi Saksamaa pealinnas vähemalt 95 000-130 000 naist, kellest ligemale 10 000 lõpetas hiljem elu enesetapuga. Viinis vägistati 70-100 000 naist, Ungaris kuni 200 000. Nõukogude meessõdurite loomalikku käitumist toetasid üldjuhul ka nendega koos teeninud naised. Mitmed sakslannad on meenutanud, et Nõukogude naised vaatasid nende vägistamist naerdes pealt. Üks luurerühmas teeninud naissõdur ütles: “Meie sõdurid käituvad sakslastega, eriti saksa naistega täiesti õigesti.”
Stalin ja tema komandörid õigustasid ja isegi ergutasid vägistamist ja seda mitte ainult sakslastel, vaid ka nende liitlaste ungarlaste, rumeenlaste ja horvaatide suhtes. Paljud naised arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. Karjalas asuvasse Petrozavodski laagrisse nr 517 toodud 1000 naisest suri kuue kuuga 522.
Aleksandr Solzenitsõn kirjutas Gulagi Arhipelaagis, et saksa naiste saatuseks oli vägistamine ja mahalaskmine. Tema kirjas tehtud kriitilised märkused Stalini kohta tõid talle kaheksa-aastase vangistuse.
Selline nõukogude võimu “pidupäev” siis…
Anti Poolamets, Riigikogu liige, ajaloolane