Öeldakse, et kui riik on hukas, ei hääleta inimesed enam isegi mitte e-valides, vaid hääletavad jalgadega, pühkides kodumaa tolmu kingadelt. Eesti on see protsess hoolega käimas.
Maaleht kirjutab: “Eestist lahkub üha rohkem inimesi, müües maha oma kodu ja vara. Kui varem peeti välismaale kolimist pigem erandlikuks, siis nüüd on sellest saanud igapäevane nähtus – eriti väiksemates linnades ja maapiirkondades. Viimastel aastatel on trend süvenenud, kinnitavad eri piirkondade kinnisvaramaaklerid.
Statistika kinnitab lahkumiste lainet. Statistikaameti andmetel emigreerus 2024. aastal Eestist 17 260 inimest – rohkem kui kunagi varem viimastel aastatel. Võrdluseks: 2023. aastal oli see arv 12 543 ning 2022. aastal 9657.”
Emigreeruvad ilmselt eestlased – miks peaks siit lahkuma näiteks venelased, keda kodumaal ootab armeekutse? Või tõmmud ja mustad, keda ootaks Süürias või Kongos samuti kõridelõikamine. Lahkuvad eestlased, kes ei kannata enam kodumaal toimuvat välja.
Vaevalt et lahkujate seas on suurpered, vaesemad või rahvusmeelse mõtlemisega inimesed. Viimaseid hoiab kõige kiuste siin kinni missioonitunne hoida kodumaad riikliku hävitamise eest, kuigi ega nad sedavõrd ebademokraatlikus riigis midagi eriti teha ei saa. Vaesematel inimestel aga pole raha, millega ennast mujal sisse seada.
Eestist lahkuvad ettevõtlikumad ja pisut jõukamad inimesed. Öeldakse ju ka aafriklaste või araablaste kohta, et nende laostunud kodumaadelt põgenevad ettevõtlikud inimesed, sest juba emigreerumine nõuab omajagu ettevõtmist. Eesti tolmu pühivad jalgadelt need, kelle asemele tahetakse “spetsialiste” ning kui eestlast enam ei ole, siis täidabki tema koha odavusbekk.
Ilmselt on päris paljud lahkujad ka Reformierakonna, sotside, Eesti 200 ja Isamaa toetajad, rahvuskonservatiivide ridades lahkumissoovi eriti ei reklaamita, kuigi paljud ütlevad südametäiega sellise soovi välja küll – sest lootus, et tuleksid ausad valimised ja selle korruptiivse kamba saaks välja vahetada, on nõrgad. Vasakliberaalne leer hääletab ka mitte arvutis, vaid jalgadega ja lennujaamas.
Kodumaalt lahkumist ei põhjusta mitte sedavõrd süvenev vaesus kuivõrd süvenev lootusetus – Eestis ei nähta enam tulevikuvõimalust. Ministrid võivad küll optimistlikus toonis rääkida, kuid südames ei usu seda enam keegi, ka mitte nende valijad, eriti kui uudised teavad ajutiste maksutõusude alaliseks muutmisest. See maa on lihtsalt tulevikuta ja kes siia jääb, peab arvestama, et ka praegu jõukas olles läheb elu edaspidi halvemaks.
Ilmselt ei sisenda optimismi ka Eesti vaipkatmine tuulikutega ja elektrihinna pidurdamatu tõus. Siinkohal on huvitav, kas inimesed valivad edaspidi endiselt uueks kodumaaks seni populaarse Hispaania, mis mattus hiljuti rohepimedusse? Mis aga on välismaa ja Eesti vahel oluline erinevus? Paljud teadjad märgivad ära, et on riike, kus elu on kallim, aga suhtumine inimestesse riigi tasemel on märgatavalt inimlikum kui Eestis.
Veel üks aspekt: kui osad inimesed emigreeruvad kodumaalt, siis kui paljud jääjatest on veel valmis relvaga käes vaenlase vastu astuma? Kristen Michali või Alar Karise eest ja juhtimisel surma minna? Tänan, ei!
Mis saab kõigist neist tsahknatest, miihalitest, ligidest, pakostadest ja muust “eliidist”, kui nad oma elevandiluust tornides mõnuledes avastavad, et eestikeelseid kaasmaalasi enam eriti pole ja nende tornidele tahetakse kas heisata Vene lipp või panna mikrofon kutseks palvele Meka suunas? Nende saatus ei huvita tegelikult ei minejaid ega jääjaid, neelaku neid või põrgu.
Uued Uudised