Ungari teatas reedel, et saatis välja kaks Ukraina diplomaati, keda süüdistatakse spionaažis, ja too vastas samaga. Peavoolumeedia riietab selle uudise mõistagi oma värvidesse, kuid just 9. mai järel tasub arvesse võtta nende kahe riigi mitte just eriti head läbisaamist, mida pole suutnud mõjutada ka Venemaa agressioon ühe vastu neist.
Nõukogude Liit on Teise maailmasõja võitjariik ja ampsas endale suured tükid paljude Ida-Euroopa riikide küljest, pannes neisse võimule ka oma marionetid. Rumeenia, Ungari, Poola ja Tšehhoslovakkia käest äravõetud alad liideti Valgevene ja Ukraina NSV-de külge, kes said suurtele sõjakahjudele tuginedes ka eraldi ÜRO liikmeteks. Rumeenlased ja poolakad valdavalt lahkusid aladelt, mis kuuluvad nüüd Ukrainale, Taga-Karpaatias aga säilis ungari kogukond, kelle kultuuriautonoomiat Kiiev 2016. aastal piiras. Sellest siis kahe riigi kehvad suhted.
Kuid jutt ei tule mitte Ukraina-Ungari suhetest, vaid diplomaatiast. Varro Vooglaid kirjutab sotsiaalmeedias teemast pisut laiemalt: “Keegi võiks ehk SBU-le vihjata, et Ukrainas tegutsevad lisaks Ungarile veel ka USA, UK, FRA ja isegi Eesti luure (isegi meie eelmine suursaadik Ukrainas, kellest nüüdseks on tehtud kaitseministeeriumi kantsler, on ju pikaajalise staažiga luuraja). Koguvad mitmesugust infot (mitte ainult salajast, vaid ka mitteavalikku), kaardistavad, “suhtlevad inimestega”. Ehk tuleks kõik need võrgustikud paljastada ja asjaomased isikud meediakäraga riigist välja saata? Oh jah, meie igapäevast propagandadoosi manustatakse meile… igapäevaselt.”
Varro Vooglaiust endast on peavoolumeedias kujundatud “Kremli agent”, kuigi ta on seda sama palju kui president Alar Karis. Riigipeast aga eristab traditsionalistist poliitikut poliitkorrektsuse täielik puudumine, Varro Vooglaid räägib asjadest täpselt nii, nagu need on, seejuures on ta erudeeritud, laia silmaringiga, intelligentne, igas olukorras viisakas ning väitlustes alati lõpuni argumenteeritud.
Selle poolest erinebki Varro Vooglaid täielikult valelikest, lahmivatest ja ebaviisakatest võimupoliitikutest, kes vihkavad teda selle eest meeletult ja kuna nad ei suuda kunagi väitlustes traditsionalistist poliitiku vastu seista, siis tembeldavad nad teda igas olukorras ja igast positsioonist “Kremli agendiks”, sest see on ainuke saast, millega teda loopida saab, lootuses, et midagi ka külge jääb.
Varro Vooglaiu omapära ongi see, et ta näeb kõike laiema pilguga. Oleks väga poliitkorrektne karjuda kaasa, et Moskva patriarhaadi kirik või KOOS-partei tuleb keelustada, enamusele inimestest läheb see väga peale, aga Vooglaid näeb täpselt ära, et kui see puhtalt emotsioonide põhjal seaduseks kirjutada, saab järgmisena keelustada katoliku või metodisti kiriku, EKRE või Keskerakonna. Ka seda ei saa vasakliberaalid talle andestada, kui inimene ei mängi libedaid poliitilisi mänge kaasa.
Varro Vooglaid osutab täpselt sellele, kui räpane on tegelikult diplomaatia, sealhulgas ka kogu Lääne ja sealhulgas Eesti oma (Vene omast rääkimata). Eestis ilmselt ei hoomata siiani seda, kui ebardliku teoga sai hakkama Eesti välisminister Margus Tsahkna, kes esines kõnega Gruusia valitsusvastasel miitingul ja ässitas grusiine mässule üles. Pisut ülevõlli lastes võib öelda, et Tsahkna kuulutas Eesti Gruusiaga sõjas olevaks ja Michali valitsus on seda kinnitanud sanktsioonidega Gruusia võimutegelaste vastu.
Maailmas on palju maailmavaateid ja ideoloogiaid ning mitte ükski neist pole saanud ülemaailmset ainutunnustust, ei Lääne liberaalne demokraatia, ei Hiina turumajanduslik ega Põhja-Korea stalinistlik kommunism, ei Iraani ajatollade ega Afganistani Talibani šariaadiideoloogia. Aga sedavõrd erinevad riigid peavad omavahel eksisteerima ning selleks on välja mõeldud diplomaatia. Ja selle reeglid ütlevad, et ühe riigi välisminister, sealse diplomaatia juht, ei käi sõbralikus riigis valitsusvastaseid mässule õhutamas. Tsahkna käis. Samas ei ole mitte keegi tõestanud, et Gruusia valimistulemusi võltsiti, ka mitte OSCE, see on ainult vikerkaareopositsiooni tõestamata väide.
Tsahkna ise ja mõned Eesti võimupoliitikud on seda teise riigi siseasjadesse sekkumist põhjendanud vajadusega suunata Euroopa Liitu pürginud Gruusiat “õigetele väärtustele”, aga see on vilets argument. “Liberaalsetele väärtustele” pole keegi andnud sellist ülimuslikkust, et selle nimel rikkuda diplomaatia reegleid. Tsahkna viis EL-i välispoliitika Kremli tasemele – mõlemad sekkuvad, üks pole parem teisest. Ja kas Eesti tahaks, et siin käiksid teiste ideoloogiate propagandistid, nagu hiljuti käis Palestiina-meelsel miitingul Moslemi Vennaskonna emissar. Ja kas me tahame, et Vene välisminister käiks 9. mail pronkssõduri juures pärga panemas (hetkel pole see võimalik, aga ajal, mil Kersti Kaljulaid Putinit külastas, võinuks see juhtuda)?
Tsahkna legimiteeris oma kihutustööga Venemaa agressiivset käitumist. Kogu neomarksismist puretud ja pseudoliberaalseks muutunud euroliberaalide sise- ja välispoliitika on muutumas üha sarnasemaks totalitaarsete riikide omaga. Ehk nagu ütles üks diplomaat: “Liberaalne Euroopa on pikka aega kadedusega jälginud seda, kuidas totalitaarsed režiimid summutavad edukalt oma opositsiooni ning ka Brüssel tahab üha rohkem ette tulevat kriitikat keelamisega summutada, mille näiteks on nn vihakõneseadused.”
Natsionaalsotsialism sattus kord põlu alla, ehk läheb sama teed ka liberaalsotsialism, milliseks on kujunenud Lääne liberaalne demokraatia.
Uued Uudised