Sotsiaalmeedias ringleb kiri, mis on pealkirjastatud avaliku kirjana Eesti poliitikute ja presidendi poole ning seetõttu leiab ka portaal Uued Uudised olevat vajaliku see avalikkuse ette tuua.
AVALIK PÖÖRDUMINE
Avalik pöördumine Eesti poliitikute ja nimepoolest presidendi poole
“Kui ma täna ei ütle, ja homme algab see, mida ma kardan, kas ma suudan pärast iseendasse vaadata?
Mina ei ole sõdur.
Ma olen inimene. Isa. Elus nii mõndagi kogenud mees. Mina ei hakka iial tapma selleks, et täita mõne poliitiku fantaasiaid ega kellegi teise lauaaluseid kokkuleppeid.
Kui te toote sõja minu pere koduuksele, siis ärge arvake, et ma tõusen teiega koos teie kohaleärritatud killerite vastu. Ma ei tõsta relva. Ma tõstan tõe teie vastu ning ma ei ole selles üksi.
Teie, kes te kirjutate sõjast ajalehtedes, ei vii oma enese lapsi rindele. Teie, kes te hirmutate rahvast, aga ise põgenete viimasel hetkel diplomaatilise passiga. Me ju teame, et teil on luksuslikud tagalad meilt varastatud raha eest valmis ostetud. Teie, kes te müüte rahu, et osta endale veel natuke võimu, veel üks ametikoht, veel üks päev rahva arvelt.
Kui sõda meie koju tuleb, siis vastutate, mitte Putin ega Trump. Vastutavad „omade“ seast nii need, kes on vait, kui need, kes vaikust lõhkusid valedega. Mitte need, kes ei tõsta relva, vaid need, kes tõstsid käe rahu vastu.
Kes oli see debiilik, kes kleepis Narva linnamüürile Putini pildi, mis oli kombineeritud Hitleri näoga? Kaks täiesti erinevat inimest, erineva ajastu, tausta ja mõjujõuga. Kui see ei ole peksu kerjamine meie koduõuele, siis mis veel on?
Selle žestiga tehti meid klähvivaks peniks, kelle ülejõenaaber võib ainsa jalahoobiga tappa.
Te ei esinda rahvast. Te ei esinda rahu. Te esindate provokatsiooni, mis on nii läbipaistev, et ainult idioot ei saa aru, kelle tellimusel te seda sõjamängu mängite.
Olen elus nii palju kordi surmaga silmitsi seisnud, et ei karda sõda. Aga ma ei karda ka öelda, kelle süü see on. Kui te veate siia sõja, siis ma annan teid hinges Jumala ette ja vanakuradi enese kätte. Ma ei kaitse teid, ma ei varja teid, ma ei tapa teie nimel.
Mina näitan näpuga – otse. Teie nimed saavad teada need, kes on kaotanud kõik. Teie pilte kantakse tänavatel emade ja naiste valusas raevus, mitte austuses. Teie kodud jäävad alles võib-olla, kuidas just juhtub, nagu sõja ajal ikka, aga teie maine saab kindlalt maha põletatud.
See ei ole enam ajalugu. See on 21. sajandi eestlase viha, mis on õigustatud. See ei ole enam valik. See on viimane piir.
Mina ei tapa. Aga ma ei kaitse neid, kes tappa käsivad.
Kui rahvas peab jälle surema, siis nagu meie karmis ajaloos ikka ja jälle, siis meie inimesed surevad teadlikult. Aga teie ei ole meie inimesed, teie olete end lõplikult meile vastandanud ning vastutate.
Nimeliselt. Igavesti.
Lembit Silla