Esmaspäeval oli Riigikogu päevakorras EKRE fraktsiooni arupärimine siseministrile rahvastikuregistri kannete kohta ja selle aktuaalsuse tõi välja saadik Rain Epler.
Rain Epler: “Kui me vaatame maailmas ringi, siis Ameerika Ühendriikides on kogu see ideoloogia, mis ütleb, et sugusid on lugematul hulgal, nüüd saanud õnneks tugeva tagasilöögi. Ka Suurbritannia ülemkohtus tuli tagasilöök, aga Euroopa Liidus marss jätkub. Ja ega Eestiski ei ole veel peatumise märke näha.
Me mäletame, kui minister Pakosta oli Riigikogus ja me ratifitseerisime siin ühe ÜRO tööorganisatsiooni hartat, mis defineeris, et sooline diskrimineerimine ei ole mitte ainult sooline selle klassikalises mõttes, kus peetakse silmas mehi või naisi, vaid kus öeldakse, et ka sotsiaalne sugu on olemas ja sellepõhine diskrimineerimine ja sellega tulevat tegeleda.
Jürgen Ligi surub meil Riigikogus seda projekti, mis ilmselt ka koalitsiooni hääled taha saab. Ettevõtete nõukogudes ja juhatustes peaks olema alaesindatud sugude esindajaid mingisugune kindel protsent. Nii et ega meil ongi ainult EKRE ja loodetavasti on ka Isamaa meiega koos. Need, kes sellele marsile stoppi püüavad peale panna.
Sellega seoses oleme me aprilli keskpaigas esitanud arupärimise siseministrile. Nimelt on meieni jõudnud info, et Siseministeeriumist on perekonnaseisuameti töötajatele antud suunised, et nad viiksid läbi nimevahetusi inimeste soole mittevastavaks, mida nimeseadus tegelikult keelab. Ilma mõjuva põhjuseta ei tohi soole mittevastavat nime inimesele panna. Ministeeriumist on antud juhtnööre, et kui tuuakse põhjuseks, et inimene on transsooline, siis ta võib oma nime muuta selliseks, mis nimeseaduse alusel justkui on keelatud.
Ja sellega seoses oleme ministrile esitanud neli küsimust. Küsimused puudutavad peamiselt seda, kui palju selliseid nimevahetusi tehtud on ja mis need põhjused on ja kuidas see seadus reguleerib neid mõjuvaid põhjuseid. Nii et ootame huviga, mida ministril meile pajatada on.”
Hiljem võtsid EKRE saadikud sõna selle põhjal, mida nad siseminister Igor Tarolt kuulsid.
Rain Epler: “Minister endise ajakirjanikuna on osav demagoog. Seadus ütleb, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi panna soole mittevastavat nime. Kui ma seda seadust loen, see ütleb, et järelikult on olemas terve rida soole mittevastavaid nimesid. Kui minister siin juttu keerutades toob nimed – ja me teame, Eestis on selliseid nimesid, tõepoolest, Kert on hea näide näiteks, mis on kasutuses mõlema soo puhul –, siis see jutt aega täidab ja ka mõnda inimest eksitab, võib-olla koguni paljusid, aga tegelikult asjasse ei puutu. Minister oleks võinud selle jutu püüda punuda ümber nimede Mari ja Jüri näiteks, siis oleks asi vastanud võib-olla rohkem selle arupärimise sisule.
Teine asi on see kaalutlusõigus. Väga ilusasti minister rääkis, et me võiksime usaldada oma inimesi ja anda ametnikele rohkem kaalutlusõigust, et nad saaksid inimesi usaldada. Väga ilus, kuulad. Aga kui sa paned jälle selle konteksti, siis mõtled, et kaamerate küsimuses, mis Eestis praegu avalikkuses kõva debati all on, anti ka ametnikele kaalutlusõigus ja nad otsustasid siis mitte usaldada inimesi. Alguses meile räägiti, et see jälgimine puudutab autonumbreid, nüüd ilmneb, et vist puudutab ikkagi ka näotuvastust ja nii edasi ja nii edasi. Nii et jällegi ei ole minu arust päris õige jutt.
Nii et ma kutsuksin üles ministrit vaatama sellesse teemasse sisse just selle nurga alt, et miks meile sellisel progressiivse ideoloogia jaoks olulisel sambal, nagu on transsoolisus ja see sugude mitmekesisus ja paljusus, miks selles osas on antud ametnikele selline oluline kaalutlusõigus, kus nad, nagu me kuulsime, selle aasta esimese viie kuuga on 12 inimest saanud soole mittevastava nime. Küll aga, nagu siin kolleegid esile tõid, sellise – kuidas ma ütlen? – tavapärase nime paneku juhtumil, kus inimene soovis lapsele panna nimeks Nelery, otsustas ametnik, et see nimi talle ei meeldi, ja ei lubanud seda panna. Nii et minu arust ikkagi, nagu ka eelmises punktis, tuli tõdeda, et jälle oleme silmitsi nõrga poliitilise juhtimise küsimusega. Kutsun üles ennast parandama ja kui see ei õnnestu, siis loomulikult tagasi astuma.”
Martin Helme: “Meil siin Riigikogu saalis on üsna mustriks, et meil istub seal akna all terve hulk selliseid muhedaid, ennast maameestena esitavaid punaseid, kes käivad oma valimisringkonnas seal Lõuna-Eestis ringi: ei noh, mina olen sihuke normaalne inimene, ega mina seda homoasja ei aja seal, mina olen normaalne, mulle ka see automaks ei meeldi, usu, vaata, mul on omal ka džiip, näe, ja teate, ma olen selline normaalne, ma seda transuvärki üldse ei aja, mina siin, tead, ma olen siin maamees, võtan teiega koos õuhkat. Aga siis, kurat, tuled siia ja hääletad automaksu poolt, hääletad homoseaduse poolt, hääletad transideoloogia poolt, istud ministriametis ja lased ametnikel teha seda transuasja. Mingi normaalne mees sa ei ole, valetaja oled lihtsalt!
Lisaks sellele lased oma ministeeriumis seadust rikkuda. Selge sõnaga on kirjas, et ei tohi nii teha. Siis hakkad meile mingit udu ajama: ei noh, tuleb teha vahet soo muutmisel ja nime muutmisel. Me teemegi vahet. Sina ei tee vahet, kurat, sina ei tee vahet sellel, mis on üks ja mis on teine!
Soo muutmisel on ranged reeglid Eestis. Tegelikult ei tohiks seda üldse olemas olla, aga noh, on tehtud reeglid, peab olema arstlik protseduur läbitud ja mis kõik veel, siis saab isikukoodi muuta. Nii. Aga nupumehed on välja mõelnud, kuidas sellest mööda minna. Lõppkokkuvõttes, keda ikka see isikukood huvitab, aga lähen ja muudan ära, ennem olin Lauri, nüüd olen Laura, ennem olin Jüri, nüüd olen Mari. Ja ongi tehtud! Nagu poolest saadik on kohale jõutud, see transvärk edeneb ilusti, ilusti, kuigi seadus ütleb, et teha ei tohi.
Ja siis hakatakse meile rääkima, et ei noh, mõjuval põhjusel on antud ametnikule kaalutlusõigus. Ei ole! Loe edasi seda paragrahvi, § 7, lõige 3. Me tsiteerisime siin ennem punkti 2, aga loeme edasi ka punkti 4. Mis on siis see mõjuv põhjus? Vot mõjuvad põhjused on seal tegelikult ära toodud. Need on seotud sellega, et peresuhete, rahvuskuuluvusega, kui on mingisuguseid abiellumised, midagi taolist, vot siis võib muuta. Mitte siis, kui sul on moodne ajuhaigus ehk nii nagu öeldi, soodüsfooria. No Varro ütles väga ilusti: mõnel inimesel on võib-olla vanuseline düsfooria.
Mul tekib ka mõni nimeline düsfooria. Ma mõtlen, et ma tahaksin rohkem hääli saada, eriti tahaks rohkem e-hääli saada. Ma teen, mõjuv põhjus, palun pange mulle nimeks, no hea küll, ma ei tee seda ühte hüpet, soolist hüpet ma ei tee, ma ei taha Kaja Kallase nime saada, aga ma tahaksin Jürgen Ligi nime saada endale. Saab paremini hääli, e-hääli vähemalt. Mõjuv põhjus on, ametnikul kaalutlusõigus, teeme ära!
See on ju iba, mis te ajate, täielik iba, mis te ajate! Te lammutate normaalsust kogu oma tegevusega ja rikute seadust! Nii et mina küll ei arva, et siin on mingisugune, noh et poliitiline juhtimine on nõrk. Väga selge poliitiline juhtimine on. Äärmusideoloogid on valitsuses, ajavad oma äärmusideoloogiat valitsuses, aga siis lähed sinna oma Põlva juurde või Võru juurde, ütled, et ma olen normaalne. Ei ole!”
Varro Vooglaid: “Nüüd saite korralikult nahutada, ma enam omalt poolt lisa ei pane, ma võtan rahulikult. Aga ma tahan peatuda ühel lihtsal tõdemusel. Minu meelest on siin tegemist järjekordse näitega sellest, kuidas on kujunenud välja selline praktika Eesti Vabariigis, et ega tegelikult kehtivast õigusest eriti kinni pidama ei pea. Kui ikkagi on mingisugune sihukene ideoloogiline sügelus, kihelus, et tahaks mingisuguses suunas liikuda, aga seadus seda otseselt ei luba, siis noh, pigistame silma kinni ja teeme lihtsalt ära. Mis seal ikka!
Näiteid selle kohta on palju, ma ei hakka siin praegu erinevaid näiteid esile tooma, aga põhjendan paari sõnaga, miks meil siin on tegemist järjekordse sellise näitega. Nimeseaduse § 7, lõige 3, punkt 2 ütleb selgesõnaliselt: eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime. Ja nüüd kuulsime ministri käest, et selle aasta esimese viie kuuga on juba 12 korral antud võimalus inimestele vahetada nime nii, et nad on saanud eesnimeks panna soole mittevastava nime.
Mõjuvaks põhjuseks on seejuures arvatud asjaolu, et inimesed ise tunnevad ennast teise soo esindajana. Näiteks on Kaarel, kes tuleb ja ütleb, et ma tahan, et minu eesnimeks pandaks Mari, olgugi et ma ei ole seda niinimetatud soovahetust läbinud. Sugu küll ei saagi keegi reaalselt vahetada, aga ka formaalselt on see protsess läbimata. Siis küsitakse: “Aga miks me peaks teile nimeks Mari panema?” – “Sellepärast, et ma tunnen ennast naisena.” Ja ongi mõjuv põhjus olemas.
Aga tõepoolest, kui me loeme sellesama paragrahvi lõpuni – § 7. “Eesnimele esitatavad nõuded” –, siis me näeme, et lõikes 4 on antud tõlgendusvõti sellele, mida siis tähendab see võimalik muu mõjuv põhjus soole mittevastava eesnime panemiseks.
Muuseas, enne kui ma ise selle normi lõpuni lugesin, ma mõtlesin, et no mis see mõjuv põhjus võiks olla. Millisel mõjuval põhjusel võiks panna inimesele tema soole mittevastava eesnime? Ma jäin mõtlema sellise võimaluse peale. Kujutame ette, et näiteks eesti naine abiellub portugali mehega. Portugali mees on katoliiklane ja ütleb, et vot ma tahan, et meie pojale saaks eesnimeksF Francesco Maria, mis iganes, Sanchez näiteks või mis iganes mingisugune portugali nimi võiks olla. See vist oli küll pigem hispaania, aga see pole antud juhul oluline. Tõesti, katoliiklikus traditsioonis on see aktsepteeritud, eks ole, et poisil võib olla kaitsepühaku nimena ka Maria nimi. Tõesti on nii, see on kultuuritraditsioon ja kui sellise põhjendusega minna ametniku juurde, selgitades asja ära, siis ma arvan, et see võiks kvalifitseeruda mõjuva põhjusena, miks poisslapsel teine eesnimi Maria.
Ja tegelikult vaadates seadust nähtub, et umbes sellisele lähenemisele ongi seadusandja osutanud. Lõige 4 ütleb, et käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust võib teha erandi, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja taotletav nimi on sellele vastav. Tõesti, näete, täpselt selline olukord ongi meil siin olemas. On tegemist, kuidas see siis ongi: lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga. Ja just sellist nimetraditsiooni ma kirjeldasin.
Nii et seadusandja on andnud väga selge tõlgendusvõtme sellele, millistel väga erandlikel juhtudel võib panna inimese soole mittevastava eesnime. Mitte kusagil ei ole seadusandja andnud sellise indikatsiooni, et muu mõjuva põhjusena võiks kvalifitseeruda see, et keegi lihtsalt tunneb ennast teise soo esindajana.
Ja see on igati loogiline. Nagu ma oma küsimust esitades osutasin, vastasel juhul me jõuaksime totaalse absurdi olukorrani, et reaalsus ei maksa midagi, lihtsalt isiku enda selline tundmus ongi ja see oleks määravaks põhjenduseks. Ja siis võiks tõesti öelda, et mina ütlen, et mina olen praegu 44, varsti saan 45 ja kuidagi ei tunne ennast vanana. “Hingelt olen täitsa nagu noor inimene, tunnen ennast 25-aastasena.” Ja siis võiksin taotleda, et muutke mu isikukood ära. “Ma ei taha, et mu isikukood viitab sellele, et ma olen 44-, varsti 45 aastane.” No siis öeldakse: “Kuulge, see ei ole mingisugune muu mõjuv põhjus! Te olete välja mõelnud, et te olete noorem, kui te tegelikult olete.” Aga just samuti ei ole mõjuv põhjus see, et te olete mõelnud ennast teise soo esindajaks, kui te reaalselt olete.
Nii et kokkuvõttes tuleb lihtsalt öelda, et kogu see transideoloogia tuleks visata prügikasti, sest see on täiesti mõistusevastane, loomuvastane, ja naasta terve mõistuse juurde. Paljud asjad saaksid selgemaks.”
Anti Poolamets: “Kui juba nimede teema juurde kõik läks, siis esmalt muidugi tõi minister välja huvitava joone, mis kordub siin puldis selle valitsuse ajal ikka ja jälle. Kui on vaja midagi ära teha, mida tavaliselt ei tehta, siis nimetame tungivalt selle mingiks eriolukorraks. Niimoodi kaaperdati meilt maksuõigus Brüsseli poolt, öeldi, et CO2 on üks paha asi ja meil on vaja maailma päästa. Tegelikult ju Brüsselil ei ole õigust liikmesriikidele makse kehtestada, aga väänati supermaks, supermaks, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi, mis võtab läbi veondusest, toitlustusest kõikide valdkondadeni välja – loomulikult energiateema. Sellestsamast nimeteemast tuli läbi eriolukord, no et inimesel on vaja ja tal on tungiv vajadus. Me teame, mis vajadus tal on.
Kui teadusminister, haridusminister kehtestab ennast siin sellega, et meil on miinimum 20 sugu, see on miinimum, õpikus kirjas, tegelikult ministri uskumuste järgi palju rohkem, siis kui nii tähtis minister on juba asjad paika pannud, et meil on eriolukord ja tema ütleb, mis siin majas teadus on või mis Eestis üldse teadus on, siis võib kõike teha. Ja see konkreetne asi on lihtsalt teie haridus- ja teadusministri suurte ideede väljendus registrites, ministeeriumis ja ka hullumajades. Need on ühendatud anumad. Kui inimesel on psüühikahäire või imelik tunne, mis teda hommikul või õhtul tabab, siis ametnik noogutab, kirjutab alla, ütles, et teil oli täna paha päev, muudame nime ära. Miks mitte näiteks E-valimisteks? Ma tahan nimeks E-valimised, Kliimaministeerium, Sotsmin. Ja ma ei tee nalja. Mul on siin terve nimekiri nõukogulikke nimesid. Pärast revolutsiooni läks suureks tuhinaks, kuidas neid nimesid tehti. Ja ennäe imet, nendel oli nõukogude folklooris hiljem ka suur roll. Hakkasid tulema nimed, näiteks Vilen Vladimir Iljitš Lenini nimetähtedest, Kombain, kõikvõimalikud traktorid, Komitern kommunistliku internatsionaali järgi, Komissar, Marx Enn, Marx Engels, Dresiin ja nii edasi.
Aga ärge tehke, ärge olge revolutsiooniline madrus, ei ole vaja. Ärge tehke järgi neid sovetlikke hulluseid! Ärge lubage lastele Dresiin nimeks panna! Ärge andke järgi soopropagandistidele ja ärge tooge seda riiki sisse, sest transideoloogia on üks kõige mürgisemaid ideoloogiaid, mille peale üldse inimfantaasia saab tulla. Miks te peate seda kaasa tegema oma parteiga? Kui te seda teete ja meie ka teie sõnumit levitame … Te ju täna ütlesite, et tuleme inimestele vastu, et neil oleks psühholoogiliselt hea olla, tuleme vastu, anname neile selle vulasoolise nime, siis minu meelest on teil probleem. Teie niigi olematu toetus variseb veel olematumaks, nagu liivaterad pudenevad laiali. Ärgake üles ja tegelege oma valijate tegelike muredega, mitte transsooliste, vulasooliste, ärasoolistega.”
Evelin Poolamets: “Eesti Vabariigi nimeseadus ütleb selgelt: eesnimi peab vastama isiku soole. See ei ole suvaline bürokraatlik reegel, vaid osa meie õiguskorrast, mis toetub ühiskondlikele kokkulepetele, et isiku nimi väljendab tema objektiivset reaalsust, sealhulgas bioloogilist sugu. Kui see piir kaob, laguneb õigusselgus ja tekib kaos.
Hiljuti levinud arusaamad soosüsteemist kui ujuvast või vulasoolisest nähtusest on ideoloogilised. Feministlik ja postmodernne vaade, mille kohaselt sugu on pelgalt ühiskondlik konstruktsioon, meenutab marksistlikku klassiteooriat, katset asendada reaalsus ideoloogiaskeemiga. Selline lähenemine ei toetu ei teadusele, ei tervemõistuslikkusele, arusaamale inimeseks olemisest. Kui riik annab transsoolisele õiguse vahetada oma nimi, ilma et sugu oleks ametlikult ja meditsiiniliselt määratud, loob see ohtliku pretsedendi. See tähendab, et igaüks võib oma äranägemise järgi muuta dokumente ja identiteeti, sõltumata tegelikkusest. Tekib küsimus, kui palju on ühel isikul õigus nõuda, et teised teda valitud nime või soo järgi kohtleksid, eriti kui see ei vasta rahvastikuregistris märgitule.
Me ei tohi alahinnata selle ideoloogia mõju lastele ja noortele. Kui ühiskond kaotab normid, mille järgi sugu ja nimi on seotud, kaotame ka orientiiri, mille alusel laps saab oma identiteeti üles ehitada. Nimi on midagi enamat kui isiklik valik. See on kultuuriline, keeleline ja ühiskondlik kokkulepe.
Õigus enesemääratlusele ei tohi saada õiguseks määratleda ümber ka ühiskond ise. Nimeõigus ei ole identiteedimäng, vaid osa riigi toimimisest, sealhulgas õigusest, tervishoiust ja avalikust korrast. Siseministeerium peab seadma piiri, nimi peab vastama soole, mis on tuvastatud meditsiiniliselt ja ametlikult. Mitte iga enesetunne ei saa olla aluseks juriidilistele muudatustele. Kui me soovime hoida Eesti õigusriiki, perekonda ja selget ühiskondlikku korda, peame vastu seisma ideoloogiale, mis hajutab piire mehe ja naise, tõe ja tunde, isiku ja ühiskonna vahel.”