Kolmapäeval kukutas võimuliit läbi EKRE eelnõu, mille kohaselt tulnuks küsida Euroopa Komisjonilt Eesti energiaettevõtetele vabastust CO2 kvootidest. Miks seda sammu vaja on, seda selgitas ettekandja Rain Epler.
Rain Epler: “2023. aastal tarbiti Euroopa Liidus energiat 60 eksadžauli ja sellest kaks kolmandikku ehk 40 eksadžauli tuli fossiilsetest allikatest – naftast, gaasist ja kivisöest. Väikese panuse andis kindlasti ka meie põlevkivi. Ja pange tähele: ainult kuue eksadžauli jagu sellest suutis Euroopa Liit ise toota, ülejäänu imporditi. Ehk siis kaks kolmandikku energiatarbest tuleb fossiilsetest allikatest ja 85% sellest fossiilsest allikast imporditakse.
Kui me võrdleme siin teisi maailma suuri, siis näiteks Hiina, keda siin juhuenergeetika arendajad armastavad esile tuua kui väga suurt päikese- ja tuuleenergia arendajat – mida nad kahtlemata teevad, kas või juba selleks, et testida kõike seda, millest Euroopa suures osas sõltuvuses on, kõik meie see juhuelektri arendus ja nii materjalide kui ka seadmete mõttes tuleb Hiinast –, toodab kivisütt mahus, mis on tema enda tarbimisvajadus, aga lisaks impordib veel teist sama palju. Analüütikud arvavad, et ilmselt nad varuvad, et oleks pidevalt olemas stabiilne energiaallikas.
Hiina arendab tuumajaamu sellise kiiruse ja hinnaga, millele kellelgi suurt midagi vastu panna ei ole. Võib-olla Lõuna-Korea suudab seal kiiruse hinna osas enam-vähem konkurentsi pakkuda. Neil on Hiinas üüratud hüdroenergia ressursid ja neil on maailma suuruselt neljandad gaasivarud – väga hästi energiaga varustatud regioon. Ainus asi, kus neil on defitsiit, on nafta, aga nad kompenseerivad seda muude allikatega.
Nagu me teame, USA-st on saanud täna maailma suurim naftatootja. Lisaks sellele on neist saanud väga suur gaasitootja ja näiteks kivisütt on ameeriklastel ka üüratus koguses, seda nad isegi praegu ei kasuta, aga need reservid on neil olemas. Neil on olemas ka suur tuumaenergia tootmisvõimekus. Ehk ka Ameerikas on olemas väga ohtralt väga hea hinnaga kättesaadavat energiat.
Nüüd, selles kontekstis Euroopa Liidus hästi palju ja valjuhäälselt räägitakse tööstusliku võimsuse taastamisest, viimasel ajal kaitsetööstuse arendamisest, konkurentsivõimest, majanduskasvust. Tohutult kõlavaid loosungeid. Paraku on nendel õõnes kõla. Ja ka meie koalitsioonipoliitikud kajavad nende loosungitega aktiivselt kaasa. Tegelikult ei Euroopas ega Eestis reaalses elus toimivaid lahendusi välja ei pakuta.
Reaalne elu on see, et kui sul ei ole piisavalt taskukohast sisendenergiat, siis ei ole sul ka tööstust, ei ole sul majanduskasvu, ei ole konkurentsivõimet. Ja see tähendab, et su heaolu ei saa kasvada. Vastupidi. Ja geopoliitilises mõttes tähendab see seda, et sa muutud tähtsusetuks mängijaks. Ja seda me näeme ka viimasel ajal, et kui läbirääkimisi peetakse, siis kohati öeldakse üsna otsesõnu eurooplastele, et isegi kui asi puudutab Euroopat, siis teid me sinna läbirääkimiste laua taha ei oota, sest teil ei ole midagi asjalikku seal öelda. See ei ole hea koht, kus olla. Nii, et kui me võrdleme Euroopat Hiina ja USA-ga, siis selleks ei pea olema pikaajalise kogemusega ja palju õppinud analüütik, et saada aru: me elame regioonis, kes on oma olulisuse kaotanud.
Kui me tuleme kodule lähemale, siis Eesti on tegelikult väiksusele vaatamata unikaalses positsioonis – meil on tohutud põlevkivivarud, meil on tohutu energiaallikas endal olemas, millega me võiksime varustada nii iseennast kui ka aidata häid naabreid. Ja miks me seda oma eelist ei kasuta, jääb mulle sügavalt arusaamatuks.
Veel 2018 oli Eesti elektri netoeksport 1,9 teravatt-tundi, peaaegu neljandik sellest mahust, mida me ise tarbime. Me olime, kui ingliskeelset terminit kasutada, selline Baltikumi powerhouse. Aga sealt oleme me nüüd liikunud sinna, kus me sõltume tugevast impordist.
Ja nüüd ma jõuangi eelnõu juurde, mille eesmärk on peatada CO2-kvootide ostmise kohustus meie energiatootmisettevõtete jaoks. Ütlen ka seda, et võimaluse selleks annab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122. Tegemist on otsuse eelnõuga, mis teeb Vabariigi Valitsusele ülesandeks koos meie naabritega alustada läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, et meile teha see erand. Ja miks naabritega? Sest ka Läti-Leedu jaoks oleks väga oluline ja tervitatav, kui Eesti muutuks taas selliseks elektritootjaks, kes suudaks suures koguses seda eksportida, see mõjuks hästi ka Läti ja Leedu elektri hinnatasemele. Ja kui me vaatame Poolat, siis nendel on kivisüsi, kus ka nii-öelda kvoodiostu kohustusest vabastamine kindlasti aitaks konkurentsivõimet parandada, tööstust arendada.
Eelnõu ongi tehtud selles vaimus, et kõigepealt valitsus räägiks läbi naabritega, et jõuda selleni, et me teeksime ühise ettepaneku Euroopa Komisjonile meile erandi tegemiseks, ja kui see ei õnnestu, siis minna ise Euroopa Komisjoniga läbi rääkima. Kusjuures eelnõus on antud ka soovitus selle kohta, mis puudutab kuidas ma ütlen võimaliku ebastabiilsust CO2‑kvootidega kauplemise turul, sest teatavasti see CO2 kvoodiinstrument on muutunud finantsturgudel selliseks oluliseks riiklikult tagatud stabiilseks elemendiks pankurite portfellides. Ja pankuritega ei ole mõtet tüli kiskuda, see teeb kindlasti läbirääkimisi raskemaks, seetõttu on eelnõu seletuskirjas antud soovitus, et selles mahus, millest täna Eesti energiatootmisettevõtted kvooti ostavad, võiks kogu seda müüdava kvoodi hulka Euroopas vähendada. Siis ei oleks sellel meie energiatootmisettevõtete ostukohustuse kadumisel, ütleme, sellist negatiivset mõju kvoodihinnale.
Nii et minu arust igati selline, kuidas ma ütlen, Euroopa Liidu raamistikus ja euroopalikus vaimus eelnõu, mida võiks valitsus tõsiselt kaaluda ja millega võiks edasi minna.
Aga kui ma mõtlen tagasi sellele, milline oli arutelu keskkonnakomisjonis seda eelnõu arutades, siis jällegi peab ütlema, et ega suurt usku sellesse ei ole, et koalitsioonist poolthääli tuleks. Kohale olid kutsutud Kliimaministeeriumi ametnikud, kes rääkisid põhiliselt asjasse mittepuutuvat juttu või suisa eksitavat juttu. Pikalt räägiti sellest, kuidas tõepoolest omal ajal oli võimalik erandeid teha, direktiivi raames oli artikkel 10c, aga seda juba alates 2019 kasutada ei saa. Ma vastasin sellele, et tõepoolest ei saa, see on ammu teada ja sellepärast ka minu eelnõu, meie fraktsiooni eelnõu seda ei puuduta.
Siis rääkisid ametnikud pikalt sellest, kuidas riik saab kvoodimüügituludega palju häid asju teha – majasid soojustada, Rail Balticut ehitada ja mida kõike veel. Esiteks, kõik need asjad, kuhu seda raha maetakse, ei ole ilmtingimata head asjad. Aga teiseks, ka see oli asjasse puutumatu jutt, sellepärast et eelnõu ei puuduta kuidagi Eesti riigi tulusid, sest Eesti riik ei müü oma kvoodiühikuid oma energiatootmisettevõtetele, vaid Eesti riik müüb kvoodiühikuid üleeuroopalisel turul.
Nii et minu eelnõu kuidagi ei puuduta seda, et me peaksime ise loobuma kvoodiühikute müümisest, sest kui hispaanlased, hollandlased ja sakslased tahavad neid edasi osta, siis me oleme valmis neile hea meelega müüma ja saame maju edasi soojustada.
Lisaks, energeetikavaldkonna ametnik Rein Vaks ütles, et pole mõtet teha, sest fossiilsetest allikatest elektri tootmine moodustab Eesti elektritootmisest ainult 25%. No vaat see oli nüüd selline argument, et me oleme siin subsiidiumide toel maksuraha eest arendanud kõvasti juhuenergeetikat ja samal ajal kägistanud põlevkivienergeetikat ja siis ütleme: “Näe, nüüd on põlevkivi ainult veerand meie portfellist. Ei olegi nii suur, pole enam mõtet soodustada.” No seda oli lihtne pareerida. Ma ütlesin: “Kulla Rein, kui me nüüd selle kvoodiostukohustuse ära võtame, siis see põlevkivielektri osakaal hüppab, sest siis see muutub turul nii konkurentsivõimeliseks, et siis võib-olla meil tuule ja päikese ja kõigi muude allikate elektritootjad kaovad turult ära.”
Nii et mis ma oskan öelda? Ajad maailmas on sellised, et kui me vaatame taas näiteks Hiina poole või USA poole, siis sellist terminit nagu “CO2 heide” seal kuigi parketikõlbulikuks ei peeta. Keegi sellel teemal ei arutle. Arutletakse ikkagi selle üle, kuidas oma riiki tugevana ja majandust konkurentsivõimelisena hoida ning kuidas tagada see, et energiat oleks piisavalt, et selline tänapäevane heaoluühiskond kesta saaks.
Ja ma olen üsna veendunud ja märgid sellest on tegelikult juba õhus, kui me vaatame näiteks seda, et sakslased hiljuti prantslastega tegid energeetikaalase koostööleppe või kokkuleppe, nende uus kantsler kohtus president Macroniga ja lepiti kokku, kuidas üksteist energeetika alal aidatakse, siis no sakslastel on kindlasti vaja prantslaste tuge, sest prantslased toodavad palju tuumaenergiat ja sakslased on tugevas energiadefitsiidis. See on üks pool.
Aga näiteks muu hulgas oli teine asi see, et sakslased, kes muidu rõhusid kõvasti rohevesinikule, et tuleb rohevesinik, tuulest teeme ja siis oleme kõik rohelised ja teeme rohelist Saksa tööstust, siis nüüd nad seal prantslastega kokku leppisid ja ütlesid: peaasi, et vesinik on, ei ole tähtis, millest ta tehtud on ja kui roheline ta on.
Me teame kõik, mis diskussioonid käivad selle nii-öelda … reeglistiku üle, seal Eestigi minu suureks rõõmuks on läinud välja ettepanekuga see jama ära lõpetada.
Ja lisaks, kui me vaatame näiteks seda, millised sõnumid tulevad Brüsselist selles osas, mis puudutab Euroopa Liidu kliimaeesmärke, siis eks see poliitiline žargoon ongi selline, et kui tahad sahtlisse lükata, ega siis ju kohe ei ütle, et lõpetasimegi pulli ära, ütled, et lisame paindlikkust. Lisame paindlikkust sinna 2040 eesmärki ja küll me siis 2050 võib-olla teeme midagi. Minu ennustus on, et see asi laguneb kõik koost ja varsti näemegi, kuidas fossiilkütused tõusevad jälle au sisse ja elu saab edasi minna.
Euroopa muidugi on siin viimasel kümnel või rohkemal aastal teinud energeetikas nii palju valeotsuseid, et meie mahajäämus konkurentsivõimes – ja seda suuresti tänu sellele energeetikapoliitikale – on nii suur, et liialt optimistlik ma ei julge olla selles osas, et me selle vahe suudame USA või Hiinaga tasa teha. Ja kui me arvestame sinna juurde ka demograafilist olukorda, siis pilt kuigi roosiline ei ole.
Aga ikkagi, siin väikses Eestis me võiksime püüda lähtuda eelkõige enda huvidest. Mina ei ole üldse nõus sellega, mida ütles hiljaaegu Eleringi juht, et Eesti huvidest ei tuleks lähtuda, lähtuda tuleb suurtest Euroopa huvidest. See jutt meenutab ikkagi jälle seda va Nõukogude Liitu. Seal ka jutt oli selline, et seda kommunismi tuleb ikka koos ehitada, muidu me ei saa selle viljastavatest tingimustest piisavalt kasu.
Ja et see ei jääks selliseks minu hüpoteesiks, et tuleb järgmisena reformierakondlane ja hakkab rääkima midagi sellest, kuidas mina tahaksin, et punalipp oleks Pika Hermanni tornis – ei, otse vastupidi. Ei taha seda! Aga teeneline reformierakondlane härra Kallas on öelnud, et see Euroopa värk meenutab aina rohkem Nõukogude Liitu. Nii et kuulakem kogenud inimesi. Kallas on seestpoolt näinud mõlemat liitu, küll tema juba teab, mis mida meenutab.
Nii et mina kutsun üles, et teeme Eestist tagasi selle Baltikumi ja lähiregiooni powerhouse’i, toodame energiat sellest, mis meil on. Tänaste tehnoloogiatega on seda võimalik teha väga efektiivselt. Tänaste tehnoloogiatega on võimalik ära lahendada ka see heitmete probleem, mis põlevkivist elektri tootmisega kaasneb. Ja ma loodan, et ka koalitsioonisaadikutel on olnud aega asja üle mõelda ja et täna me siis lõpuks näeme seda hetke, kus tuleb palju poolthääli ja valitsus saab ülesande hakata seda asja läbi rääkima.”