21.05.2025
Rain Epler kõnetoolis.
Kolmapäeval käis energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt rääkimas teemal “2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035″ elluviimisest”, mille peale soovitas EKRE saadik Rain Epler rohepöörde ruttu ja lõplikult prügikasti saata.
Rain Epler: “Kõigepealt, andestust otsekohesuse eest, härra minister, aga igav jutt oli. Selles mõttes, et te saatsite teesid ette ja nüüd olite puldis sellise monotoonse häälega, lugesite neid ette. See on nagu ülikoolis, teinekord lähed mõne õppejõu loengusse, ta on materjali saatnud, slaidid, ja siis ta lihtsalt seisab tahvli ees ja loeb sulle seda ette, mida sa näed ise ka lugeda. Ministrilt ootaks ikkagi, et tuleb selline ettekannet, et on huvitav kuulata, mida räägitakse ka, sest too ette saadetud poolteist lehekülge oli tegelikult juba läbi loetud.
Edasi ministri ettekande juurde. Te siin, ma ei mäleta, kas see oli ettekandes või pigem oli vastuste-küsimuste voorus, et te ütlesite, et kus häda näed laita, seal tule ja aita. Täiesti nõus! Ja nagu meie üks endine peaminister on öelnud, eesti keelt ja selle vanasõnu tuleb au sees hoida ja neid kasutada. Ja vanasõna endaga ma olen nõus.
Aga noh, tänagi oli meil juttu sellest ESG-aruandlusest, Andres. Ja me vaidlesime sinuga ja ma püüdsin sind aidata juba poolteist aastat tagasi majanduskomisjonis, aga sa ei võta kuulda. Siin ka kolleegid annavad väga suuri häid nõuandeid. Sa siin kellelegi, kes ütles, et vaadake, teadlased on arvutanud ja öelnud niimoodi, sa ütled, et ei, mul on teised arvutused. Kõik püüavad aidata. Aga minu soovitus on, et nagu sa ise rõhutasid, et just see teine pool, et tule ja aita – siin abikäed on sirutatud pidevalt, aga selline nagu peaga vastu seina jooksmine. Proovi kuulda võtta ja abi on kogu aeg pakkumisel.
Nüüd veel sellest tänasest debatist. Kolleeg Arhipov ütles, et meil kõigil ju eesmärk on ühine, et oleks puhas õhk ja odav elekter. Ma selles mõttes ei ole päris nõus. Ma ütleksin, et meie ühine eesmärk on, et oleks vaba Eesti riik, säiliks eesti kultuur ja keel ja et me saaksime siin oma asju ajada. Ja puhas õhk ja odav elekter, loomulikult, ma arvan, on olulised, et me seda teha saaksime. Aga teie seal vastuses ütlesite, et õhk ei ole kunagi liiga puhas, et kogu aeg saab puhtamat õhku teha.
Tegelikult te olete ise majandusmees ja ma arvan, nii majanduses kui teaduses ikkagi inimesed saavad aru, et kusagil on alati mõistlikkuse piir. Eestis on praegu väga puhas õhk, ei ole vaja enam kulutada, et veel puhtamat õhku saada. Juba olemegi maailma number üks, kõik hingavad, kopsud käivad läbi. Nii et selles osas, jälle, püüdke, vaadake seal oma asjad üle, mida ametnikud teevad. Ja mõnes kohas võib-olla ütlete, et siin me oleme väga heas kohas. Isegi ärge öelge, et tehke midagi muud, vaid laskegi nad lahti ära, kes õhu veel puhtamaks tegemisega tegelevad, saate bürokraatiat ka vähendada.
Nüüd selle energeetika debati juurde. Teie teesid algasid selle mõttega ikkagi, et juba 2030.-ks oleme võtnud eesmärgi 100% tarbimise ulatuses taastuvast toota, ja sellest hoiame kinni ja küll me oleme tublid ja liigume õiges suunas. Tegelikult ei liigu õiges suunas. See on rumal eesmärk. Ja tegelikult tuleks võimalikult kiiresti see eesmärk seadusest välja võtta puhtalt selle pärast, et see on rumal eesmärk, aga tegelikult ka kas või selle pärast, et me kõik ei peaks 2030 tõdema, et me rikume seda eesmärki, sest kohtumine reaalse eluga varem või hiljem tuleb.
Siis te ütlesite veel, et on juba olnud päevi, kui Eesti ekspordib elektrit. See päevapõhise ekspordiga siin vastu rinda tagumine, ma olen sellest ka mitu korda rääkinud. Esiteks, me võiks vaadata aastad kokku või seda, kas me ekspordime rohkem, kui me impordime. Ja sellest on Eesti juba mitu aastat olnud netoimportija, mis tähendab, et me toome sisse rohkem elektrit, kui me suudame välja müüa.
Ja loomulikult selle päikeselistel päevadel tekkiva päikeseelektri ja tuulistel päevadel tekkiva tuuleelektri eksport rahalises mõttes meid kuigivõrd rikkamaks ei tee. Ja kui vaadata ekspordi ja impordi bilanssi, siis me impordime kallilt ja ekspordime odavalt tegelikult ühte ja sama kaupa. Nii et selles mõttes selle kauba piires oleme me miinuses. Nii et siin küll midagi rõõmustavat ei ole. Maailmast jälle näiteid, kui huvi on. Las ametnikud teevad ettekande sellest, kuidas näiteks on läinud Ontariol Kanadas sellesama projektiga; impordime kallist ja ekspordime odavat.
Tegelikult oleks pidanud energeetika osas teie ettekanne algama ikkagi sellega, et nüüd me võtame fookuse sellele, et meil oleks juhitavaid võimsusi piisavalt, ja lõpetaks ära selle tuule- ja päikeseenergeetika edendamise. Sellepärast et tegelikult see töötab vastu ka sellele unistusele näiteks tuumajaama poole liikumisest ja loomulikult teeb kallimaks ka põlevkivielektrit, teeb gaasist elektri tootmist kallimaks, sellepärast et need võimsused peavad väga suure osa ajast seisma.
Kui sa subsiidiumide toel paned juurde elektritootmisvõimsusi, mis tõesti tuulise ilmaga ja börsireeglitest tulenevalt pakuvad nulliga, siis tuumajaam seisab. Tuumajaama capex on päris suur, see tuleb kuidagi tasa teenida. See tähendab, et nendel päevadel, kui tuumajaam turule pääseb, annab ta kallimat elektrit. Ja siis tulevad sotsid ja ütlevad, et vaadake, tuumajaam tahab ka toetust või tahab liiga kallist elektrit turule pakkuda. Siis olemegi selles lõksus, et unistus nihkub eest ära.
Eelmine nädal oli väga hea “Esimese stuudio” saade. Ahti Asmann oli saates ja ajas nagu ülitervemõistuslikku juttu. Tervet saadet ei ole mõtet siin ette kanda, aga ta ütles minu arust muu hulgas, muude oluliste mõtete hulgas ühe. Ta ütles, et meil on praegu, eks ole, rohepööre, siis meil on vajadus julgeolekut kasvatada ja meil on soov ka inimeste sotsiaalset heaolu parandada, need on kõik raha välja viivad projektid. Ja kui sa riigis tahad mõistlikke otsuseid teha, siis sa peaks leidma ka mõne lähenemisnurga, mis raha sisse toob, sest muidu ei pea kaua vastu. Ja energeetika on kindlasti alus selleks, et majandus saaks toimida nii, et raha tuleb riiki sisse.
Nii et selles suhtes jällegi liitun siin eeskõnelejatega: keskendume põlevkivile praegu lähiperspektiivis, vajadusel teeme juurde uusi tootmisvõimsusi. See on meie enda riigis asuv energiaallikas, millest me saame toota elektrit ilmastikust sõltumata.
Nüüd, mis puudutab seda, mis siin kolleeg Jevgrafov ütles, et süsinikupüüdmise tehnoloogiat, siis seal ma jällegi vaidlen vastu, sest teadlased, kes ütlevad, et süsinikupüüdmise tehnoloogia oleks maruhea, ütlevad, et selleks, et see turul toimiks, võiks süsinikukvoodi hind olla kuskil 200. Siis oleks see püüdmise asi tasuv, mis tähendab, et tegelikult kusagil 200 või selle alla paneks elektri hinnale otsa, kui me seda süsinikku kinni hakkame püüdma. Nii et jätkame nii, et korstende otsas on filtrid, mis erinevad heitmed, mis põlevkivist elektri tootmisega kaasnevat kinni püüavad, et ka Ida-Virumaal ei oleks õhk saastunud. Aga süsinikupüüdmise tehnoloogiat praegu veel ei näe. See on jälle selline tuleviku tehnoutopism. Praegu nende peale ma liialt ei loodaks.
Ja veel kord, lõpetame kogu selle suure hurraaga tuule- ja päikeseenergeetika arendamise. Me ei jõua seda kõike kinni maksta, pluss see tapab ära meie mõistliku unistuse saada kunagi siia tuumajaam.”