Evelin Poolamets: “kestlikkuse aruandlus” on EL-i vasakpoolse bürokraatia pealetung ettevõtluse autonoomiale ja ideoloogiline surve

Kolmapäeval oli Riigikogus menetlemisel raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu bürokraatia vähendamiseks, mille kohta ütles arvamuse välja EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets.

Evelin Poolamets: “On tõsi, et see eelnõu vähendab ajutiselt ettevõtetele langevat halduskoormust ja bürokraatiat. Aga küsigem ausalt, kuidas me üldse jõudsime sinnamaani, et Eesti ettevõtja peab oma aruandesse kirjutama, kuidas ta mitmekesist juhtkonda suudab värvata või millist soolist tasakaalu ta edendab.

Kestlikkuse aruandlus ei ole lihtsalt uus tehniline lisa bilansile, see on Euroopa Liidu vasakpoolse bürokraatia pealetung ettevõtluse autonoomiale, ideoloogiline surve, mis sekkub otseselt ettevõtte sisemisse juhtimisse. Nüüd, kui Euroopa Liit on suvatsenud seda kägistavat haaret ajutiselt lõdvestada, antakse meie ettevõtjatele mõned lisakuud hingetõmbeks.

Kuid me ei tohi unustada, et see surve ei ole kadunud. Alles pool aastat tagasi kehtestati siinsamas saalis kohustus hakata ettevõtetel koostama ulatuslikke kestlikkuse aruandeid. Juba siis hoiatas EKRE fraktsioon, et tegu on mõttetu koormusega, mis lähtub euroametnike ideoloogilistest unelmatest, mitte Eesti ettevõtte tegelikest vajadustest.

Aga mida me siis sel hetkel siin saalis nägime? Vaatasin toona selle keskmise rea saadikutele otsa ja vastu vaatasid mõistmatud pilgud – ükskõiksed ja mõistmatud pilgud, mis ütlesid, et neil on täiesti ükskõik, kas tähendab elektri hinda, Euroopa struktuurfondi või mõnda uut maksuliiki. Ja nüüd ka komisjonipoolselt ettekandjalt kuulsime, et kedagi ei huvitanudki, mida see kestlikkuse aruanne siis tegelikult tähendab.

Ma ei ole ka praegu kindel, kas või kui palju koalitsioonisaadikud üldse mõistavad, mida see kestlikkuse aruandluse kohustus sisuliselt tähendab. Paljud peavad seda ehk prügi sorteerimiseks, aga see ei ole lihtsalt üks Exceli tabel, see on süstemaatiline sekkumine ettevõtte juhtimisse. See on keerukas, kallis ja ideoloogiliselt laetud kontrollimehhanism.

Kestlikkuse aruande puhul me räägime kohustusest mõõta ja kirjeldada ettevõtte tarneahelate keskkonnamõjusid üle maailma, koostada strateegiaid soolise ja kultuurilise mitmekesisuse edendamiseks, hinnata tarnijate inimõiguste olukorda, kaasata aruandlusesse huvigruppe, kes ei ole ettevõtte äritegevusega seotud, ja lõpuks koondada kõik see Euroopa Liidu formaadi kohaseks aruandeks, mida mõistavad ainult kalli hinnaga konsultandid. See ei ole väike asi, see ei ole vormitäide, see on suund ja see suund on kallis.

Meie ettevõtjad ei palunud seda. Nad palusid lihtsust, nad palusid võimalust keskenduda töökohtade loomisele, ekspordile, tootlikkusele, aga nende asemel anti neile roheline raamatupidamine punase pliiatsiga. See seadusemuudatus, mis lükkab edasi aruandluskohustused 2027. ja 2028. aastasse, on küll samm paremuse suunas, kuid olgem ausad, see on vaid sümptomite leevendamine, mitte haiguste ravi.

Kui me ei tee poliitilist pööret, kui me ei sea uuesti keskmesse ettevõtlusvabadust ja majanduse konkurentsivõimet, siis jõuab see kestlikkuse surve meie ettevõtjateni niikuinii, ainult hiljem ja veel keerulisemal kujul. Minu ettepanek on, et ärme piirdu ainult tähtaja edasilükkamisega, vaid lõpetaksime selle rumaluse alatiseks. Aga parem pool muna kui tühi koor.”