23.05.2025
Eesti globalistlik tööjõupoliitika istub Bolti takso roolis.
Sotsiaalmeedias küsitakse sageli, et kas need ettevõtjad, kes odavukrainlast ja -usbekki siia veavad, on ikka tõesti rahvuselt eestlased ja kuidas nad aru ei saa, et võõraid sisse vedades teevad nad sama, mis NLKP, kes “kinkis” meile Lasnamäe.
Jah, need on sageli ja enamasti eestlased, kuigi Eestis on ka küllalt vene ärimehi, kellele eestlaste demograafiline olukord on “poohui”. Kuid suur osa neist on eestlased, kellele on ka kõik “savi”, “vsjoravno” ja “whatever”.
Muidugi tuleb aru saada neist ettevõtjatest, kelle firma satub hätta, sest töölisi lihtsalt pole. Aga ka neil tasub usbekki tööle palgates mõelda sellele, et sealsed mehed on Lääne-Euroopas mõnegi kaubikusõidu kõnniteel teinud ja kas nad tahaksid, et nende laps just sel ajal seal jalutab? Ja kas nad tahaksid oma kodus naabriteks inimesi, kelle temperament käib külmast eestlasest kümme korda üle?
Osa ettevõtjaid võtab võõraid tööle majanduslikel kaalutlustel ja paljudes põllumajandusühistutes ongi suur osa töölistest ukrainlased, palga suhtes leplikud, harjunud raske tööga ning ka napsulembelised. Anekdoodina mõjub üks Võrumaa talunik, kes lubas 2016. aastal Süüria pere tööle võtta – annab neile maamaja, mees traktoristiks, naine lüpsjaks. Sellist naiivsust lõnamaiste moslemite kohta kohta on ikka päris naljakas kuulda.
Aga paljud ettevõtjad, eriti suurte firmade omad, ongi globalistliku maailmavaatega ning toetavad rahvaste liikumist tööhõivepoliitika raames. Ise nad ukrainlase või usbekiga kokku ei puutu, firmade kontorites liiguvad ingliskeelsed spetsialistid, lepingud on rahvusvahelised – las tulla must, tõmmu või valge, töökäed on põhilised. Kuigi jah, seesama seltskond alistub kiiresti ka marksistliku ideoloogiale ning laseb kompetentsete inimeste asemel juhtkonda soovõrdsed “triibulised nimekirjad” ning töötajaskonda seksuaalsed ja muud vähemused. Kuigi selline poliitika on täiesti turumajanduse reeglite vastu.
Ilmselt on veel üks seltskond “mitmekesisuse” importijaid – need on Eesti taustaga firmad, milles on välismaistel investoritel käpp sees. Kui firma taga on hiinlased (hiljuti meedias kiita saanud lennukiremondifirma) või araablased (Milrem), siis seal eestlased ei otsustagi, keda tööle võtta, veel vähem saavad nad eelistada eestimaist tööjõudu.
Globalistidest ettevõtjaid kirjeldab EKRE poliitik ja Riigikogu saadik Anti Poolamets: “IT ärimees Taavet Hinrikus, kes säriseb vihkamisest EKRE vastu, kuulutab väga selgelt, et tema on eurooplane, mitte eestlane. Selliste moodsate oligarhide-soroslaste mõjutamisel on suur risk, et eestlased jäävad ühel päeval oma maal vähemusse. Pealinnas on see ilmselt juba juhtunud. Nendele meelepärast olemiseks avabki valitsus uksed immigatsiooni jaoks pärani. Eks nii aidatakse ka teisi Euroopa riike üle ujutada, sest migrandid ei tunne riigipiire, nende jaoks on kõik üks nagu Moskvast sai rongiga igale poole ja nõuda kõikjal, kuhu kott maha pandi, vene keele rääkimist.”
Nii olemegi olukorras, kus ühed ettevõtjad seavad eesti rahva püsimajäämist eirates (mõnigi ehk kipitava südametunnistusega) esikohale odavtööjõuga kaasneva kulude kokkuhoiu, teised ettevõtjad aga ongi “eurooplased”, mitte eestlased, ja nad tahavadki “mitmekesisust” mustade, moslemite ja venekeelsetega, eriti kui mustad toidukullerid ja taksojuhid aitavad Boltil ja teistel temasugustel lihtsamalt rikkusi kokku ajada. Mis sellest, kui aafriklastest taksojuhid purjus eestlannasid enda korterisse lohistavad…
Eestluse hoidmisel Põhiseaduse preambuli raames ei saa loota ei valitsusele ega ettevõtjatele, nemad loovad siia uut Rootsi moodi “Põhjamaad” tulistamiste ja granaadiplahvatustega.
Uued Uudised