Eesti rahvas ei peaks Toomas Hendrik Ilvest kuulama. Olgu ta meie jaoks ebameeldiv minevik

Eesti Päevaleht on avaldunud intervjuu ekspresidendiga, keda Eestis ilmselt kõigist senistest riigipeadest kõige rohkem vihatakse ehk Toomas Hendrik Ilvesega. See mees pahandas juba võimul olles eestlasi manitsevate kõnedega ning tema ilmselgelt üleoleva ja põlgliku suhtumisega lihtinimestesse.

Nüüd õpetab “nätsunärijast jänki” rahvast taas, et kui inimesed oma rahakotte lahti ei tee, tulevad “pahad”. Ise ta sõja korral sellesse riiki rahvaga koos ei jääks, temas pole sedagi, mis oli eliidis 1940. aastal.

Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommenteerib Ilvese intervjuud järgmiselt:

“Siin on võetud kokku Eestit hävitava nomenklatuuri kreedo, millega hävitatavaid manipuleeritakse, santažeeritakse ja vaimses pantvangis peetakse.

Venemaa, muutin, Moskva ja veelkord Venemaa. Hirm, hirm, hirm…

See on võrdväärne olukorraga, kus sügavalt traumeeritud inimesele ujub ligi keegi “heategija ja aitaja”, kes iga kord, kui ta tahab oma ohvrit panna enda soove täitma ja tahtmist tegema, vajutab oskuslikult tema traumale – ja saab alati selle, mida ta tahab, ka ohvri enda heaolu, tervise ja majandusliku toimetuleku hinnaga.

Tänane nomenklatuur pole midagi muud kui küünilised ja jultunud ÄRAKASUTAJAD.
Eriti valus on aga see, et ohvrit ei aita enam ammu õlalepatsutamine, kaasanutmine ja soe kalli, vaid talle tuleb ette panna peegel ja öelda: vaata, sa kas saad oma traumast nüüd ükskord üle, põletad selle oma vaimu sulatusahjus tuhaks, ajad selja sirgu, tõmbad vaba mehe kombel kopsud värsket õhku täis ning saadad oma ärakasutaja saapajäljega istmikul kus seda ja teist, või jääd alatiseks väkeseks ja abituks lükata-tõugata mehikeseks, kellele Ilvese sugused ülbed nätsumälujad moraali tulevad lugema ja lõpnud ihu haavadele soola peale riputama.

See on rahva eksistentsiaalne valik ning enne ei muutu Eesti poliitikas midagi, kui oma traumast üle ei saada ja oma ärakasutajaid turjalt maha ei raputata.”