24.05.2025
Sven Sildnik
Need, kes tahavad Eesti sõtta tõmmata ja tuua põrgu maa peale, et sarviktaadil ja põrgu deemonitel oleks hea meel, kuulaku nüüd hoolega ja tehku märkmeid. Järgmine variant on juriidiliselt korrektne, igas detailis läbi kaalutud ja formaalselt ka Eesti riigile ja rahvale kasulik. Eesti riigi territooriumi seaduspärasele suurendamisele ei saa olla mingeid vastuväiteid.
Asi on meie enda territoriaalses terviklikkuses ning see võib mõistagi globalistidele-satanistidele esialgu vastukarva olla, aga meie merepiir tuleb ikkagi Soome omaga kokku lükata. See ei ole uus mõte, ideega tulid muistsel ajal välja Hardo Aasmäe, Igor Gräzin, Heiki Lindpere ja Juhan Parts, nad kirjutasid siis oluliselt vähem loomastunud ajalehes loo “Eesti merepiiri tuleb nihutada”, EPL 28.12.2005.
See oli 20 aastat tagasi, asjast ei saanud asja, sest parasviisi oli idanaabril plaan ehitada merepõhja torujuhe ja Eesti loobus vabatahtlikult oma territooriumist Läänemeres, et vant saaks lõbusasti laamendada. See oli must lehekülge meie riigi reeturlikus, orjameelses ja niigi piinlikult kapitulantlikus ajaloos.
On aeg ajalooline viga heastada ja suurepärane idee teostada ning oma võimu ja väge näidata. Formaalselt muidugi selleks, et provotseerida sõda ja osutada globalistide sõjaparteile truualamlikult irriteerimisteenust. Sisuliselt aga krabada tagasi rahvusvahelise õiguse järgi Eestile kuuluvad alad, mille alatud slavofiilid ära kinkisid.
Olukord on meile igas mõttes ideaalne: täna valitsevad meid hoopis teisest puust äraandjad, Soome on NATOs ja kellelgi pole enam mingeid illusioone nn vabariigi suhtes – kõik on täiega pekkis ja hullemaks läheb, pole enam midagi kaotada, pealegi on torujuhe õhku lastud ja vandid ebasoosingusse sattunud.
Teeme ära. Ärgem unustagem, et meil on Brüsseli katakombides käsi sees ja Kaja võib asja õnnestumiseks korraldada vormikohased ohvritalgud ning kõik sujub nagu õlitatult. Meid pühitakse ehk maa pealt, aga see näibki plaan olevat. Elame üle, ent ajaloo annaalidesse kirjutatakse Eesti kontole tubli tükk Läänemere põhja juurde.
Ja see on alles algus, lükkame merepiiri paika ja siis hakkame kauplema, kes tahab paadiga sõita, lennukiga lennata või et arvab, et tema torujuhet vanarauaks müümisega võiks oodata, peab arvestama meie eksistentsiaalsete huvidega Petseris ja Ivangorodis. Ja Pätsu ametiraha olgu läbirääkimiste alguseks laual.
Sõda ei maksa karta, sellepärast, et sibulatel ei ole rakette, tanke, ohvitsere, kindraleid, pole midagi süüa ega isegi alukaid jalga panna – seda kõike oleme me lehest lugenud ja põlisvaenlase nõrkuse kasutame me ära nii nagu Vabadussõjas või veelgi paremini. See hale režiim püsib ainult Põhja-Korea roostes tääkide najal, teadagi.
Meie enda režiim ei püsi üldse millegi najal, aga seda me neile tüüpidele muidugi ei ütle, selline on meie sõjakavalus ja strateegiline eelis. Enne kui asume juriidiliste argumentide juurde, olgu haledate kusikute lohutamiseks öeldud, et kui ka peaksime mõne sõja kaotama, ei saa keegi sellest teada, ajakirjanduse kõri on stratkomil kindlalt peos.
Mitte mingit riski ei ole. Vastavalt rahvusvahelisele mereõigusele (ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioon) võiks ja peakski Eesti territoriaalvete, s.t EV territooriumi piir kulgema mööda Soome ja Eesti ranniku vahelist keskjoont, milles riigid leppisid kokku 18. oktoobril 1996. Reetmine ei lähe enam läbi!
Kui mõlemad pooled, nii Soome kui ka Eesti, oleks kasutanud oma õigust territoriaalmerele täies ulatuses, siis puuduks nende vahel Soome lahes mis tahes territooriumiväline, roojane ja putinistlik “koridor” ehk NATO vennalike riikide piirid seisaksid vastastikku, mis aga säilitaks mis tahes kolmandatele riikidele “rahumeelse läbisõidu õiguse”.
Aga läbipääs on võimalik ainult rahumeelsetele ja homomeelsetele riikidele, siin on asi selge. Kahjuks leppisid 1993. aastal Soome ja Eesti renegaadid ja degenerandid noote vahetades kokku selles, et nad mõlemad “taanduvad” vabatahtlikult keskjoonest oma territoriaalmere piiriga kolme meremiili võrra, tekitades seega kuue meremiili laiuse koridori nn majandusvööndi näol, mida kellelegi tegelikult vaja ei ole ja mis on tänaseks ajale ning progressile jalgu jäänud ja peab kaartidelt kaduma.
See sigadus tuleb ära klaarida, agressorile vabatahtlikke annetusi ei tehta, selle kohta peaks olema ka mingi kangem paragrahv. Eesti meri Eestile tagasi! Sa vabaks Eesti Läänemeri! Ei värise virulaste, võrulaste ja saarlaste ega pärnulaste veri! Vastuväited palutakse lahkelt esitada otse Kapole ja prokuratuurile.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.05.2025