25.05.2025
Pühasõdalaste “tööriistad” on saanud terrorismi sümboliks.
Saksamaal pussitas üks naine kümmetkonda inimest ja kuigi riigijuhid väidavad, et see šokeeris neid, ei maksa seda uskuda, sest seal on see iganädalane, kui mitte igapäevane sündmus. Ehk siis „uus normaalsus“.
Liberaalne meedia ei räägi enam massimõrvarite taustast, aga pole vajagi, kõik teavad nagunii, et nuga on nende stiil, kes ei saa enam pommivöösid valmistada, sest nad tabatakse juba komponentide otsimisel; kaubikusõite takistavad Lääne linnade lahutamatuks osaks saanud betoonplokid, ainult vana hea kööginuga lahendab kõik terrorismimured. Ja kui noaga vehib ka mingi teise taustaga tüüp, siis inspiratsiooni on ta ikka saanud ühe usu „pühasõdalastelt“.
Ühiskonnasisesed massiveretööd ei vapusta mitte ainult Lääne ühiskonda, vaid need muutuvad tavaliseks ka teistes kultuuriruumides, sealhulgas Venemaal, Jaapanis, Hiinas ja mujalgi. Ilmselt on selle taga ülemaailmne kliimaärevus, ebaturvalisus ja ühiskondade süvenev hoolimatus oma liikmete vastu, üha rohkem on neid faktoreid, mis kuumutavad inimeste mõistuse üle, seega probleem on globaalne. Boonuseks sellele kõigele on paabellik rahvaste segamine. Aga liberaalses Läänes on see veretööde mure eriti teravalt esile kerkinud.
Liberaalne ühiskond on aastakümneid, Rootsi vähemalt pool sajandit, oma ühiskonda sallivtolerantseks kasvatanud, seega peaksid selles maailmas kõik massiliselt üksteist armastama, aga tulemus on igal pool vastupidine, näiteks eelnimetatud kunagi rahumeelses Põhja kuningriigis kostab nüüd pidevalt tulistamist ja plahvatavad granaadid. Ideoloogiline läbikukkumine on kisendav.
Sellise ühiskonna märksõnad on „erinevus rikastab“, „kaasatus“ ja mitmekesisus“. Paraku on kõik pea peale pöördunud. Saksamaa kantsler Angela Merkel laskis 2015. aastal riiki sisse miljon pagulast ja juba 2016. aasta uusaastaööl toimus Kölnis ja teistes riigi linnades „taharrush gamea“ ehk euroopalike naiste massikäperdamine. Uuringut pole küll tehtud, aga vaevalt need naised „rikastavat erinevust“ nautisid.
Need liberaalse Lääne märksõnad on naiivsed juba seetõttu, et „erinevus“ ja „mitmekesisus“ ei too kaasa ainult head. Väidetavalt aktsepteerivad inimesed nende omast kardinaalselt erinevast kultuurist üle umbes 20%, umbes 40% jätab neid külmaks ja ülejäänud 40% on täitsa vastukarva ehk ajab nad vihaseks. Ja riiki saabuvad võõrad ei tule ju ainult selle hea osaga ega jäta muud ukse taha, vaid nad toovad kaasa ka kõik negatiivse, isegi oma sõjad, nagu on näha Gaza-meeleavaldustest Euroopa linnades kas Iisraeli või Palestiina toetuseks, või Eritrea kultuurifestivalidest, kus taplevad valitsuse pooldajad ja vastased.
Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja mujalgi tembeldatakse üha enam pussitajaid „hulludeks“ ehk siis viidatakse vaimsele ebastabiilsusele. Aga enamik Euroopasse jõudnud põgenikest tulevad ju sõdivatest riikidest, kus verevalamine on väldanud aastaid ja aastakümneid (Kongo DV, Süüria, Afganistan, Somaalia, Jeemen jne) – need inimesed ongi psüühiliselt nihestunud, sest on näinud palju vägivalda, nad on muutunud selle suhtes ükskõiksemaks ja paljud näevad vägivallas lahendustki. Näiteks Inglismaal Southportis väikesi tantsutüdrukuid tapnud ruandalase pere oli pärit maalt, kus toimunud genotsiid vapustas kogu maailma.
„Hull“ võib saada ka afgaanist, kes on saanud islamistliku kasvatuse ning näeb nüüd Euroopas avatud riietuses ringi liikuvaid euroopalikke naisi, keda nende ühiskonnas peetakse hooradeks, ta hakkab neid krabama ja saab politseilt tutistada, samas aga näeb ta, kuidas liberaalses ühiskonnas mehed „panevad“ mehi. Põlgus sellise ühiskonna vastu paneb paljusid moslemeid tahtma uuel kodumaal šariaadiühiskonda ja neist saavad „pühasõdalased“, keda ei peata enam miski.
Euroopa on haaratud sisserändetaustaga „noakultuurist“, aga valitsused näevad häda mujal. Saksamaal üritatakse keelustada erakonda AfD, kes on algusest massirände vastu olnud. Ei võidelda mitte probleemi, vaid sellest rääkijatega, vaenlane pole mitte vägivallatseja, vaid selle eest hoiataja või koguni selle takistaja. See on pöördfašism, kus väidetava fašismi vastu võideldaks fašistlike meetoditega ja ega see midagi muuda, vägivald saab toitu ja läheb üha hullemaks.
Mida homogeensem on ühiskond rahvuslikult, usuliselt, rassiliselt ja keeleliselt, seda turvalisem ta on. Ka sellises ühiskonnas esineb kriminogeensust, aga kui riigis on, või veel hullem, sinna tormab sisse “mitmekesisus”, on neid momente, mis võivad põhjustada tülisid, lahkhelisid ja konflikte, kümnetes kordades rohkem. Ja mida järsemini ühiskonnas sellised muutused toimuvad, seda kiiremini jõutakse vägivallani.
Liberaalset maailma vallanud “sallivusteooriad” võib vabalt panna ühte punti Thomas More “Utoopia” või marksismi aluseks oleva kommunismiga. Inimesed peaksid püüdlema headuse poole, aga kui seda tehakse ideoloogiliste kampaaniatega, lõpeb asi ruttu vereojades.
Multikultuursesse ühiskonda, olgu see siis liberaalne Lääs või Venemaa (kus on samuti tohutud pinged massimigratsiooni ja usuvastuoludega) on konfliktid ja vägivald juba sisse kodeeritud. Kui ka sinna lisanduvad praegu Läänes ohtralt kultiveeritavad kliimaärevus ja sõjahirm ning traditsioonilist ühiskonda ja identiteete hävitavad “liberaalsed uusväärtused”, siis pole ime, kui noa haarab ka ontlik koduperenaine ning hakkab juurikate asemel möödujaid hakkima.
Kui Aafrikas on peamiseks massihävitusrelvaks algseks suhkruroo koristamiseks mõeldud matšeete, siis “vabas ühiskonnas” kujuneb selleks kööginuga.
Uued Uudised