27.05.2025
Venelaste võidupüha-paraadi järgi ei saa enam midagi otsustada.
Käesoleva aasta veebruaris ilmus IISS-ilt (The International Institute for Strategic Studies) järjekordne mahukas raport The Military Balance.
Dokumenti refereerinud Politico sedastas, et Venemaa hüppeliselt kasvanud kaitsekulutused edestavad Euroopat ja tekitavad hirmu, et järgmisena ründab Venemaa NATO-t.
Venemaa sõjaliste kulutuste prognoosid olid eelmisel aastal 13,1 triljonit rubla (145,9 miljardit dollarit) ehk 6,7% riigi SKT-st (sisemajanduse kogutoodangust). Samal ajal olid Euroopa 2024. aasta kaitsekulutused kokku 457 miljardit dollarit, mis on nominaalväärtuses üle 50% suurem kui 2014. aastal ja reaalväärtuses 11,7% suurem kui eelmisel aastal. Kui aga Venemaa kulutusi arvutada ostujõu pariteedi alusel, ulatuks Kremli sõjalised kulutused umbkaudu 461,6 miljardi dollarini.
Kasvavat ebakindlust Euroopa julgeoleku pärast on väljendanud nii NATO peasekretär Mark Rutte kui ka erinevate riikide (nt Taani ja Saksamaa) luureteenistused.
Sõjapingutused on sundinud Venemaad tegema suuri muutusi. Riigi kaitsesektor on konsolideerunud, et suurendada tootmist võtmevaldkondades, nagu laskemoon ja suurtükiväesüsteemid. Riigi tööstusbaas on hajutatud laiemasse majandusse ja erasektoril on üha suurem roll.
IISS märgib, et vaatamata märkimisväärsetele kaotustele Ukraina sõjas on Venemaa kulutuste ja relvavarude tase piisav, et jätkata ka suurte kaotustega taktikat kogu ülejäänud aasta (2025) jooksul. Moskval on endiselt ambitsioonikad plaanid suure sõjajärgse jõu loomiseks.
Euroopa püüab samal ajal tasa teha Külma sõja järgseid madalaid kaitsekulutusi. Eelmisel aastal saavutas NATO 32 liikmest 24 alliansi eesmärgi kulutada kaitsele vähemalt 2% SKT-st, kuigi USA soovib seda tõsta juba 5%-ni.
Mõned riigid, eesotsas Prantsusmaaga, soovivad et Euroopa riigid kulutaksid rohkem kodumaal ja et EL-i kulutusprogrammid eelistaksid kodumaist tööstust. Teised, sealhulgas Saksamaa, Poola ja Balti riigid, soovivad tagada tugevad julgeolekualased sidemed USA-ga.
2022. aasta keskpaigast kuni 2023. aasta keskpaigani esitati 63% kõigist EL-i kaitsetellimustest USA ettevõtetele ja veel 15% teistele ELi-välistele tarnijatele. EL on probleemist teadlik ja avaldab liikmesriikidele survet, et nad kulutaksid kaitsele oluliselt rohkem raha. Järgmise kümnendi jooksul peaks liit kaaluma täiendavalt 500 miljardi euro kulutamist kaitsele.
SIPRI (Stockholm International Peace Research Institute) värsketel andmetel võib vaatamata eelarve läbipaistvuse vähenemisele Venemaa kavandatud sõjaliste kulutuste kogumahuks 2025. aastal hinnata 15,5 triljonit rubla, mis on reaalselt 3,4% rohkem kui 2024. aastal ja võrdub 7,2%-ga SKT-st. See kulutuste tase peaks olema hallatav, kuid eelarveline surve võib suureneda. Üha suurem osa sõjalistest kulutustest jääb väljapoole eelarvepeatükki “Riigikaitse”, sealhulgas sotsiaaltoetuste kulutused. Lisaks otsestele sõjalistele kulutustele hõlmab eelarve ka sõjaga seotud kulutusi okupeeritud Ukraina territooriumil ja piirialadel.
Investeerimispanga JP Morgan Chase Geopoliitika keskus (GPK) on avaldanud prognoosi “Venemaa-Ukraina lõppmäng ja Euroopa tulevik.
Märgitakse, et 2024. aastal moodustasid EL-i liikmesriikide kollektiivsed kaitsekulutused kokku 326 miljardit eurot ehk 1,9% EL-i SKT-st, mis on küll 30% rohkem kui 2021. aastal, kuid siiski vaid neli kümnendikku USA vastavast numbrist, mis on peaaegu 900 miljardit dollarit.
Toodud numbrid ja protsendid ei ole täpsed, neis võib leida teatavaid lahknevusi, aga on teada, et järgmisel aastal kerkib USA kaitseeelarve tõenäoliselt triljoni dollarini.
Arvestades ainuüksi Saksamaa ettenähtavat kaitsekulutuste kasvu – kuigi tõusevad need jõudsalt üsna mitmes NATO riigis, moodustab alliansi poolt kaitsele suunatav raha 2026. aastal laias laastus umbes poolteist triljonit.
USA rahvaarv on umbes 340 miljonit, Suurbritannias elab umbes 68 miljonit ja Euroopa Liidus ligikaudu 450 miljonit inimest. Mõtteliselt lisanduvad nn Commonwealth’i riigid Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa vastavalt 40 ja 26 ja 5 miljoniga. Võrdluseks, et Venemaa teadaolev rahvaarv on umbes 143 miljonit ehk põhimõtteliselt sama suur kui Ühendkuningriik oma Commonwealth’iga.
Numbrid niisiis on oma mõtlemapanevuses kõnekad, ometi serveeritakse meile praktiliselt igapäevaselt ekspertarvamusi iga päevaga vääramatult lähenevast Venemaa kallaletungist NATO-le. Ukraina välisluureteenistuse SZR juht Oleh Ivaštšenko ütleb, et 2-4 aastat pärast sõja lõppemist Ukrainas on Venemaa tehniliselt valmis agressiooniks Euroopa vastu. Kui sanktsioonid tühistatakse, kulgeb taasrelvastumise protsess märksa kiiremini.
Ivaštšenko sõnul on Ukraina Euroopa kilp ja kuni ta Venemaa edasitungi takistab, on teistel riikidel aega valmistuda. Tema sõnul on rünnak Euroopale nüüd vaid aja küsimus ja selle küsimus, kes on järgmine. Nii-öelda ohutsoonis asuvat Poola, Balti riigid ja Põhja-Euroopa.
Sellest, et Venemaa valmistub rünnakuks NATO vastu annab Ivaštšenko sõnul tunnistust sõjaväebaaside laiendamine ja moderniseerimine. Viimased 30 aastat toimunud järjepidev NATO ida- ja kagusuunaline laienemine on arusaadavalt aga rahu ja stabiilsuse kasvatamise projekt.
Ivaštšenko täheldab, et vaatamate rasketele kaotustele ei kavatse Venemaa Ukrainas veel sõda peatada. Ühelt poolt avaldab luurejuht, et Venemaal on väga tõsiseid probleeme, ei jätku inimesi ja tehnikat. Samas arvamuses aga mainib, et iga päev lisandub Vene armee ridadesse 1000-1200 uut lepingulist. Üldiselt tulevat aga Euroopal vaim valmis panna.
Brigaadikindral reservis Alar Laneman aga arvab, et ehkki Venemaa proovib maailma veenda, et on Ukraina sõda võitmas, näitab reaalsus hoopis vastupidist. Lanemani hinnangul on Venemaa juba loobunud ja neil ei ole enam lootust suurteks, massilisteks ning sügavateks läbimurreteks. Ukrainale välja pakutud puhvertsooni loomise ideegi näitab, et Venemaal endal on usk sõja võitmisesse kadunud. Toimuv ajab kindralit muigama.
The Wall Street Journal kirjutab aga, et Ukraina valmistab praegu rekordiliselt relvi, ent üksinda (!) ikkagi Venemaa vastu ei saa. Kiievi väitel tootsid nad läinud aastal rohkem suurtükke kui kogu NATO, Ukraina kaitsetööstus on paisunud 2022. aasta 1 miljardi dollari pealt 35 miljardile.
Rahakraanid on avatud, euroatlantiline sõjatööstus buumib, iga uus päev toob teateid Venemaa rekordilistest kaotustest elavjõus ja tehnikas, ometi valitseb Euroopas paanika.
Bloomberg teatab, et Euroopa riigid kaaluvad Ameerika relvade ostmist juhuks, kui USA keeldub Ukrainale otsest abi pakkumast. Euroopa enda relvavarud on otsakorral ja puudub võimekus neid suurtes kogustes juurde toota. On saamas selgeks, et USA ei hakka enam ise Kiievile relvi tarnima. Valge Maja on tagasi lükanud ka Euroopa üleskutsed suurendada survet Putinile, et ta nõustuks karmimate sanktsioonide tingimuste viivitamatu relvarahuga.
Samalaadses morbiidses meeleolus edastab artikleid ka The Guardian.
Sõnum ikka selline, et USA nagu on ja ei ole ka ning Euroopa on kõige hädalisemal hetkel üksi jäämas. Kui meedia andmeid uskuda, siis praegu 1000-1500 sõdurit päevas (ehk 30000-45000 kuus) kaotav Venemaa peagi viisil või teisel lõpetab Ukrainaga, vabastab käed, tõmbab hinge ja liigub edasi Lissaboni suunas.
Missugune oleks lahendus? Üks võimalik lahendus on katkematu sõda Venemaaga väljaspool EL ja NATO piire. Eelistatult äraproovitud viisil, ilma mainitud blokke otseselt kaasamata. Pärast Kanadas toimunud G7 kohtumist esitaski Ukraina rahandusminister Sergei Martšenko ettepaneku EL kollektiivse kaitse tugevdamiseks. Nimelt peaks Liit 2026. aastal Ukraina relvajõudude rahastamise osaliselt üle võtma.
Kuuldavasti peetaksegi juba “dialoogi Ukraina sõjalise potentsiaali integreerimise võimaluse üle Euroopa kaitsesüsteemi”. Martšenko märkis, et sellisel otsusel on mitmeid strateegilisi eeliseid nii Ukrainale kui ka EL-le. Tema sõnul saavutab Ukraina sel kombel 2026. aastal finantsstabiilsuse ja EL suudab samas tagada oma julgeoleku võimaliku Venemaa agressiooni eest. Minister rõhutas, et Ukraina relvajõudude varustamise kulud moodustavad vaid väikese osa EL SKT-st ja needki kulud saab jagada riikide vahel või gruppide kaupa, mis soovivad algatusega liituda.
Ehk siis taas üks potentsiaalne tahtekoalitsioon, millega Eesti kahtlemata liitub, sest kuna “Ukraina sõda on meie sõda” ja kaitsekulutuste kasvatamiseks on saavutatud laiaspektriline erakondadeülene toetus, on raha kõige väiksem probleem. Toimuv meenutab Lääne-Rooma impeeriumi viimaseid päevi.
Refereerinud Varro Vooglaid