28.05.2025
Merike Lumi esinemas Eakate päeval.
Praeguses Eesti riigis ei lähe hästi kõikidel elatanud inimestel, koguni üle 50% pensioniealistest elavad vaesusriskis.
On positiivne, et keskmine vanaduspension on tõusnud 817 euroni kuus ning rahvapension 393 euroni, kuid kui pension on suurem kui 776 eurot, tuleb maksta tulumaksu seda ületava osa pealt. Elu on aga igapäevaselt läinud kallimaks, elekter, toit, ravimid, maksud ja teenused on hüppeliselt tõusnud. Raske on üksi elaval pensionäril, ta saab küll ühekordset toetust 200 eurot, ent see pisku kaob märkamatult.
Samas on üldse mõistatus, millise valemi järgi on võimalik eakal, kes saab 393 eurot kuus, ellu jääda ja kui ta elab veel üksi. Sellise pensioni saajaid elab Eestis aga 3000. Võib ju süüdistada, et laisk, ei viitsinud omal ajal töölgi käia jne. Aga 30 aastat tagasi, peale kolhooside lagunemist ei olnudki igas Eestimaa nurgas kõikidel inimestel valikut. Käidi tööl kusagil laudas või ehitustel mustalt.
Mitte, et inimene oleks soovinud riiki petta, vaid tuli ellu jääda, muud võimalust lihtsalt elu ei pakkunud. Kohalikud “ärimehed” nende vaesekeste pealt makse maksta ei soovinud ja suurte vahemaade tõttu polnud ka teisi võimalusi. Oli neid, kes otsisid suuremat palka välismaalt, kuid kõik inimesed ei ole ühtemoodi ettevõtlikud.
Ega tänagi see probleem pole kadunud, kõrged aktsiisid, automaks ja suured vahemaad paneb maal elava inimese valiku ette, kas tööl käimine ei kujune kallimaks, kui oma külas kuidagi läbiajamine.
Samas on elu kiire, tehnika areneb tempos, mis nõuab järjest uute ja uute oskuste omandamist. Paremini läheb neil, kellel on nooremaid sugulasi, või siis sõbralikud suhted naabritega. Hea, kui keegi toetab, või ulatab abistava käe igapäevaste toimingute tegemisel.
Omavalitsused tulevad siin küll appi, ent vanemasse generatsiooni kuuluvad inimesed ei soovi tihti pakutavat sotsiaalabi vastu võtta, olgu selleks siis valehäbi või väärikus. Katsutakse ise, oma jõududega hakkama saada, sest selle aja inimesi just nii kasvatati, toime tulema, endast ja kaasinimestest lugu pidama.
Paljud neist, kes laulva revolutsiooni ajal Eesti vabaks võitlesid, on praegu vanurite staatuses. Tänane ühiskond aga vanemat generatsiooni ei austa, kuidas muidu mõista seda, et avalikult võetakse sõna, nagu elaksid eakad noorte arvelt. See on karjuv ülekohus.
Nii kogeb eakas tõrjutust. Needsamad tublid naised ja mehed, meie emad, isad, vanaemad, vanaisad, on meie riigi vundament, nad on Eesti riigi alustalad. Nemad on võidelnud ja üles ehitanud meie riigi. Tänane ühiskond peab muutma oma hoiakuid eakate suhtes ja tooma nad tagasi auväärsele, välja teenitud kohale ühiskonnas.
Ka on kuulda olnud teatud ühiskonna grupis halvustavat suhtumist, et vanurid ja lapsed on tüliks ja koorem.
Sellise suhtumisega on üks riik mõistetud väljasuremisele.
Noored on meie tulevik, ühelgi meie tegemisel ei ole mõtet, kui me ei tee seda oma järeltulevate põlvede nimel, aga sama palju me vajame vanu, nemad teavad ja nemad mäletavad. Seega ongi ühtemoodi tähtsad nii vanad kui ka noored, sest koos vanadega kasvatame me oma noortest Eesti patrioodid. Sellest sõltub eestlaste kui rahvuse püsimajäämine oma põlisel kodumaal. Kõik, mis jätab Eestimaa eesti inimestele.
Merike Lumi,
EKRE juhatuse liige,
EKRE Tartu linna ringkonna esimees