31.05.2025
Tulevikus vaatavad turistid Euroopa Liidu hoonete varemeid samamoodi nagu täna Rooma Colosseumi. Kuigi vaevalt Brüssel nii hästi säilib, nagu Rooma.
Euroopa on läbi aegade olnud teistele eeskujuks, mujal on tahetud olla “nagu nemad”, aga enam mitte, sest seda Euroopat pole enam olemas, massimigratsioon, pseudoliberaalsed “uusväärtused” ja Brüsseli impeeriumimeeleolud on Lääne-Rooma viimased päevad kaasaega toonud. Selline olukord võis olla siis, kui barbarid igast küljest Roomale peale vajusid, too aga oli moraalselt laostunud ja võimetu enda eest seisma.
Vaevalt et täna mõni uutest tegijatest, näiteks miljardiriik India, Euroopa Liitu eeskujuks peab – pigem nähakse temas nõrgenevat rauka, kes tuleb maailmaturule joostes lihtsalt kõrvale lükata. EL on ise oma positsioonid käest andnud, nii poliitiliselt, ideoloogiliselt kui majanduslikult.
Euroopa Liit hävitab majanduslikult ennast rohepoliitikaga. Kui kliimapaanika lahti läks, häälestus liberaalne Lääs kohe sellele ja läks välja täismängule, lootuses, et rohetehnoloogiaid esimesena kasutusele võttes saab ta teiste ees edumaa ja muutub rohepioneeriks. Aga see oli hoopis suur viga.
Rohepööre on näidanud, et selles pole midagi toimivat, see on sisutühi ja võlts. Uued rohetehnoloogiad pole tööle hakanud, ainult päikesele ja tuulele orienteerumine ei toimi, fossiilsetel kütustel põhineva energeetika hävitamine viib hinnad lakke, samas on kallis ja ebastabiilne juhuenergia võimetu majandust elus hoidma. Rohepöördega on Euroopa Liit kaotamas oma konkurentsivõimet maailmaturul ja majanduslik krahh on vältimatu.
Muu maailm läks küll kliimavõitlusega kaasa, aga ei rebinud enda särki lõhki, nad jätsid juhitava energeetika alles ning piiravad (kui piiravad) vaid saastamist. Hiina näiteks arendab söeenergeetikat edasi, ehitatakse uusi söeelektrijaamu ja see tagab majandusele odava elektri. Trumpi võimule tulles naases ka Ameerika fossiilsete kütuste juurde ja pole vast pikalt vaja ette kujutadagi, mida teeb Euroopa endale, kui jääb tuulikutele ja päikesepaneelidele lootma.
Liberaalse Lääne suur majandushäda on ka ideoloogilise woke-majanduse tekitamine. See on majandus, kus ettevõtete juhatustes ja nõukogudes ei istu mitte kompetentsed inimesed, vaid sinna pannakse inimesi soovõrdsuse järgi, samuti värvatakse töötajaid mitte teadmiste ja oskuste, vaid vähemustesse kuulumise järgi. Kapitalism on orienteeritud kasumile, mitte sotsiaalsele võrdsusele ja kaasatusele, see viimane suund kandub ruttu sotsialistlikusse plaanimajandusse, kus tähtis pole mitte majandustulemus, vaid ideoloogiline kasu.
Kahjuks ei taha kaldus olev meedia võrrelda majandusühendusi nagu EL ja BRICS – päris huvitav oleks näha nende võimekust maailmakonkurentsis, kusjuures erinevalt esimesest ei piira viimast rohepööre ja teised ideoloogiasse kalduvad põhimõtted.
Poliitiliselt ja ideoloogiliselt on Euroopas kõik halvasti. Varem tuldi Euroopasse, sest siinsetes demokraatiamaades oli sõnavabadus ja muud poliitilised ja kodanikuvabadused. Iraanlane või afgaan võis tulla Euroopasse ja erinevalt oma kodumaast võis ta siin oma mõtteid teistega jagada. Tänapäeval enam see nii lihtne pole, ta peab järgima “liberaalset” poliitkorrektsust ja vihakõneseadust, et ajatollade vastu häält tõstes ei süüdistataks teda islamofoobias ja vihakõneseaduse järgi ei pandaks teda vangi. See on riiklik sõnavabaduse kadumine.
Veel hullem on see, et Euroopas ta ei saa enam vabalt sõna võtta ka seetõttu, et Vana Maailm on täis tõsiusklikke moslemeid, kes elavad suurtes islamikogukondades üle kontinendi ja poliitilistel või religioossetel teemadel sõna võttes võib mõni siinne islamist ta peajagu lühemaks teha, nagu noor tšetšeen tegi Prantsusmaal õpetaja Samuel Patyga või siis pühasõdalased terve Charlie Hebdo toimetusega.
Euroopas pole enam sõnavabadust, sest ühest küljest piirab seda uusmarksismist nakatunud pseudoliberaalne riiklik ideoloogia, teisalt on siia üle kolinud autoritaarne Kolmas maailm oma ebademokraatliku ühiskonnaga. Ja neile ei istu see trans- ja homoideoloogiat täis ühiskond, kus inimõigus pole enam õigus toidule, peavarjule, haridusele, turvalisusele jne, vaid on õigus seksuaalsetele hälvetele, kapriisidele, nõrkustele, perverssustele. Ka Rooma impeerium hälbis enne hukku oluliselt amoraalsusesse. Ja ega Euroopasse ei tuldagi enam kodanikuvabaduste pärast, tullakse sotsiaalhüvesid saama ja edasi siin oma kodumaist ühiskonda taastootma.
Euroopa Liidu kestmist ei toeta seega mingi moraalne taust, mis on kristlikul Euroopal alles, kuid mida liberaalne ühiskond lammutab. Geiõigused pole asi, mis ühendaks ühiskonda, sõnavabadus on. Õigus soovahetusele ei pane kedagi ennast teistega võrdsena tundma, õigus vabalt valida paneb jne. Vasakliberaalne ideoloogia on traditsioonilise ühiskonnaga maailma jaoks lihtsalt ebardlik, soomuutmist, samasoolistega ühteheitmist ja abordikultust ei saa terve mõistuse juures olles lihtsalt õigeks pidada ja heaks kiita.
Euroopa Liit on nõrk ka sisemiselt – kui liikmesriike kiusatakse taga, nagu Ungarit, või korraldatakse võimupöördeid, nagu Poolas ja Rumeenias, siis pole see enam demokraatia, sest demokraatias pole repressioonideks vajadust, nendega hoitakse koos ebastabiilseid impeeriume.
EL-i nõrkus on kõige tuntavamalt välja löönud Venemaa agressiooniga Ukrainas – suur ja pealtnäha tugev liit pole kolme ja enama sõja-aastaga suutnud Ukrainat võidule aidata, vaid vastupidi, Venemaa nopib Donbassis üha uusi külasid ära. Hiljuti võeti vastu järjekorras 17. sanktsioonipakett ja seda serveeritakse kui võitu, kui tugevnevat survet Venemaale. Just vastupidi, see näitab, et Lääs pole kolme aastaga midagi ära teinud, sanktsioone nokitakse nagu lind tatti, andes Venemaale aega nendega harjuda, et siis uus pakett välja pakkuda. Ja Euroopa võimekus kuivab kokku, mitte ei kasva, sest EL-i majanduspositsioon nõrgeneb.
NATO tundub tugevana, aga seda liiduna – kui vaadata liikmeid eraldi, on pilt nutune, eriti selle Euroopa-osas. Pärast Külma sõja lõppu lasti oma kaitsepoliitika käest, sõjaväed ja kaitsetööstus nõrgenesid, kusjuures näiteks Saksa Bundeswehri nõrgestas kõige rohkem praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ajal, mil ta oli Saksa kaitseminister. Praegu on Euroopal väga raske aeg, et ennast taastada, raha kaob rohepöördesse, kulub massimigratsiooni tagajärgedele, kokkukukkuvale energeetikale.
Kui sõda Ukrainas kaotatakse on see hoop nii EL-ile kui NATO-le, sest see näitab kogu muule, muskleid näitavale maailmale, et kaks Lääne organisatsiooni, majanduslik ja sõjaline, on jõuetud ja nõrgad. Nii see ilmselt juhtubki, sest Brüsseli avantürism ei tee Euroopat korda, vaid laostab veelgi. Tuleks panna raudne müür ette massimigratsioonile, lõpetada rohepööre, taastada rahvusriiklusel rajanev EL ja prügikasti visata kõik need avantüürid nagu poliitkorrektsus, woke-ideoloogia, viljatute seksuaalhälvete kultus jne. Kui seda ei tehta, vajub vähemalt Lääne-Euroopa samamoodi, nagu kord Lääne-Rooma, ja õige pea.
Uued Uudised