Evelin Poolamets Pihlakodu teemal: “Mis veel peab juhtuma, et see riik peaks vägistamist tõsiseks kuriteoks?”

Esmaspäeval oli Riigikogus taas jutuks Tabasalu Pihlakodu õõvastav juhtum, mida justiitsminister Liisa Pakosta üritas seegikord kinni mätsida, kuid EKRE saadik Evelin Poolamets ei lasknud tal seda teha.

Evelin Poolamets: “Tabasalu Pihlakodu hooldekodu juhtum ei ole pelgalt isoleeritud tragöödia, vaid paljastus süsteemsest läbikukkumisest nii moraalses kui institutsionaalses plaanis. Ja kõige selle keskmes on justiitsministeerium ja prokuratuur, kelle tegevusetus või valikuline reageerimine on õigustatult ühiskonna usalduse kaotanud.

Riigiprokuratuur otsustas, et Pihlakodu AS suhtes ei alustata kriminaalmenetlust. Kuigi Sotsiaalkindlustusameti järelevalveakt ja kogutud tõendid näitasid, et hooldekodu töökorraldus oli puudulik, ei näinud prokuratuur selles piisavalt põhjalikku seost töötaja sooritatud seksuaalkuritegudega. Nende sõnul oli tegemist ettenägematu riskiga, mille vastu hooldekodu oli justkui piisavalt kaitstud, kuna töötaja karistusregister oli puhas ning tema tööleping oli sõlmitud korrektselt.

Hämmastav oli ka ministri võrdlus olukorraga, et see oli võrreldav nagu ettevõtte pinnal kaks külastajat lähevad tülli ja üks neist ründab teist noaga. Antud kontekstis ei ole sellised olukorrad võrreldavad, sest tegu ei olnud kahe külastajaga, vaid ühel juhul oli tegu töötajaga ja teine osapool oli abitu naine.

Aga mida see tähendab reaalselt? See tähendab, et süsteemis, kus dementsusega naised elavad abitus seisus, on võimalik, et nende kallal saab korduvalt toime panna vägistamisi, ilma et asutus selle eest vastutaks. Ühe mehe ohvrite arv Pealtnägija sõnul ulatus kaheksani. Ja me oleme olukorras, kus ei saa kedagi vastutusele võtta. See ei ole mitte õigusmõistmine, vaid vastutusest kõrvale põiklemine. Prokuratuuri veelgi jahmatavam otsus oli mitte nõuda ohvritele mittevaralise kahju hüvitamist väitega, et puuduvad tõendid selle kohta, et kuritegu tõi kaasa tervisekahju. Prokurör Arika Lepp väitis lausa, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist kahju.

Lubage mul küsida: mis veel peab juhtuma, et see riik loeks vägistamise kahjuks? Seksuaalvägivald ei ole pelgalt füüsiline trauma. See on inimeseks olemise väärikuse purustamine. Seda ei tohi mõõta üksnes sinikate, luumurdude või kliinilise depressiooni diagnoosiga. Eriti küüniline on, et seda kõike öeldakse dementse vanainimese kohta, nende kohta, kes ei ole võimelised end kaitsma, kes ei suuda enam isegi aru saada, mis nendega toimub, ja kelle puhul pole nõusolek isegi mõeldav mõiste. See ei ole mitte ainult juriidiline lühinägelikkus, vaid moraalne läbikukkumine.

Justiitsministeerium, kelle alluvuses toimub prokuratuur, ei saa selle kõige eest lihtsalt vastutust hajutada. Me ei tohi aktsepteerida olukorda, kus vägistamised hooldekodus, ohvrite vaimne ja füüsiline abitus ning institutsioonide tegematajätmised lõpetatakse lihtsalt sõnadega “ettenägematu risk”. Seadus võib vabastada juriidilise isiku vastutusest juhul, kui tegu oli tõesti vältimatu olukorraga. Aga kas oli?

Sest vastasel juhul ongi meie uus norm: hooldekodus toimuvad seksuaalkuriteod ei too mitte kellelegi peale toimepanija kaasa kriminaalvastutust ega kohustust hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Sellega ei saa nõustuda, sest muidu ei oleks meil tegu õigusriigiga, vaid see on ükskõiksus riigivõimu tasemel.”