09.06.2025
Viru Keemia Grupi AS-i juhatuse liige Raivo Vasnu.
Möödunud neljapäeval oli Riigikogus majanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?” arutelu, kus esines Viru Keemia Grupi AS-i juhatuse liige Raivo Vasnu üsnagi kriitilise kõnega.
Raivo Vasnu: “Tänan võimaluse eest siin paarkümmend minutit rääkida majandusest ja sellest, kuidas innovatiivselt temaga edasi minna.
Kuidas edasi minna? Loomulikult läbi targa majanduse. Aga tark majandus ei tähenda tehnoloogilisi vidinaid, digitaliseerimist, siin AI ellu toomist. See ei ole tark majandus. Tark majandus on see, mis otsuseid me teeme, millele me oma majanduse üles ehitame, et saavutada stabiilne ja konkurentsivõimeline majandus lähimaks kümneks, kahekümneks, ka kahekümne viieks aastaks.
Siin majanduskomisjoni esimees tundis uhkust meie suure teenusmajanduse protsendi üle. See on tore muidugi, kui me suudame midagi teenusmajandusest eksportida, aga nii nagu siin korduvalt on öeldud, üksteisel juukseid lõigates me rikkaks ei saa. Ja kui jätkusuutlik see on? Peab olema see osa, kes midagi siiski toodab, kes midagi väljapoole müüb, midagi, mida saaks kätega katsuda.
See mõte, mis siin viimasel ajal, selline moodne, lennata, et kaitsemajandus tõmbab meie majanduse käima, Euroopa kõige suuremate sisendhindadega kaitsetööstus, kes suudab ise endale toota. No ei ole ükski rahvas ennast rikkaks relvastanud. Nii et vaevalt sellega me kaugele lendame.
Nii et mis meil järele jääb? Pikaajalised investeeringud. Need on eelkõige töötlevasse tööstusesse, tootmisesse ja põllumajandusse. Need on need, mis siia paigale jäävad ka 10, 15, 25 ja 30 aasta pärast.
IT-majandusega on selline riskikoht olemas, et ega see itimees, tema investeeringud, tema töökoht – see on tema laptop. Keegi ei tea, millal ta kolib kohta, kus on pikem suvi või madalamad maksud. See on selline riskimajandus. Praegu on ta meil olemas ja hea, et ta meil olemas on.
Eesti oma asukohaga, ressurssidega ja julgeolekuolukorraga on kindlates raamides, kuhu, mis suunas me saame liikuda ja mis lisandväärtust luua. Majandus iseenesest, kui ta oleks vaakumis, on tark. Majandus on isereguleeruv. Ega ka Eesti ajaloost me mäletame, on olnud visionääre, kes on tulnud plaaniga teha paekivist sealiha, peedist pesumasinale trumli ja põlevkivist lõhkeainet. Aga ilma riigi toeta ei ole ühestki neist asja saanud.
Nii et loodusressursside puhul toetume eeskätt metsale, põlevkivile. Nende kohapealne väärindamine on vältimatu, vähemasti lähimail kümnel, kahekümnel, kolmekümnel. Elame, näeme, kui pikalt edasi.
Aga kuna aega on vähe, siis ütlen kohe ära, millised on kõrge lisandväärtusega tööstuse arendamise takistused. Kõigepealt meie liigne ambitsioonikus seadustes. Kliimaseadus, ENMAK ja teised dokumendid põhinevad eesmärkidel, mille täitmiseks puudub korralik mõjude analüüs ja realistlik teekaart. Eesmärgid ise võivad olla vooruslikud, aga ilma plaanita muutuvad nad majandusele sageli takistuseks.
Sageli me unustame, millega me tegelikult võitleme. Oleme asunud võitlusesse põlevkiviga, unustades ära, et me tegelikult võitleme CO2-ga. Alustades seda võitlust, lõpetasime ära ju kõik uuringud, mis on seotud selle Eesti loodusvara mõistlikuma kasutamisega. Ei tule järgi ükski ülikool, ükski Eesti teadusasutus, kuna nii on otsustatud. Kas õigesti otsustatud? Sel hetkel kindlasti. Aga elu on muutunud. Täna me räägime meie energiajulgeolekust. Eesti on kütusetootja. Kas ta jääb selleks? Eks elu näitab.
Planeeringud ja loapoliitika. Tööstusplaneeringute realiseerumist sageli pidurdab aastaid kestev menetluste ja kaootiliste halduskoormuste jada. On ka muidugi häid näiteid olemas, on võimalik Eestis ka kuue kuuga load korda saada, aga selle jaoks on vaja kohaliku omavalitsuse ja mõne riigiameti tugevat tuge.
Aga nüüd mõned konkreetsed ettepanekud. Siin juba vastustest tuli välja suurinvesteeringute toetusmeetme niinimetatud KPI‑d, need, mille järgi me hindame selle toetuse mõistlikkust. See töökohtade nõue, see on tõesti selline üks huvitav nõue, kus me kahaneva elanikkonnaga riigis toetame neid ettevõtteid, mis loovad järjest uusi ja uusi töökohti. Ja hindamiskriteeriumiks on see: mida rohkem lood, seda paremini sa sobid. Küsida õmblusettevõtte robotiseerimiseks, et vabastada need õmblejad, ei tahaks öelda orjatööst, aga küllaltki monotoonsest tööst – lootusetu ettevõtmine!
Nii et ettevõttel on valida, kas leida ise need investeeringusummad, abile loota hetkel ei ole. Tegelikult ka suurinvesteeringute nõuded peaksid toetama investeeringuid, mis toetavad tootlikkust, tehnoloogilist taset, isegi kui töökohtade arv seejuures väheneb. Samuti peaks vaatama nende nõuete puhul lisandusväärtuse ja innovatsiooni osa. Kui tõesti me tahame teha midagi täiesti uut olemasolevast asjast ja seeläbi tõesti kaotame võib-olla mõned vanad traditsioonilised töökohad, aga tekitame uut lisandväärtust, ka see võiks olla üheks põhjuseks, miks seda toetada.
Suurinvesteeringute ühe akna süsteemi loomine. Praegu, kui me räägime tõesti suurinvesteeringutest, ega Eestis meil neid ei ole palju, aastas kolm-neli, mis niimoodi jooksevad läbi aastate. Neile võiks tõesti teha erandi, kus oleks omaette ametnik nende hulgast, kes meil juba on, kes oleks selle projekti riigipoolseks kuraatoriks, kes aitaks silma peal hoida suhtlusel ametiasutustega. Sageli, kui me räägime välisinvestoritest, kes siia tulevad, neil võib jada ikka täiesti pikk ja valulik olla, kuna neil puudub see nahaalsus uksest sisse minna sageli, nad ootavadki seda 30 päeva ja järgmist 30 päeva ja järgmist 30 päeva, mis üksteise otsa summeeruvad. Visioonide puudus ei ole meil probleemiks, kogu selle asjaajamise koordineerimine on mureks.
Ja kui me räägime ka sektoripõhistest toetustest, me olime siin viimase viie aasta jooksul kuulutanud täiesti tabuteemaks investeeringud, mis puudutavad meie loodusressursside osa. Põlevkivi ja isegi plast on tabuks muutunud, kuna plast, mis põhineb fossiilsel toormel, me saame rääkida ainult plasti ümbertöötlemise projektidest. Muidu see on fossiil ja ta ei ole abikõlbulik. Niimoodi puhtalt ühe ideoloogia põhjal teha erandeid erinevatele tootmisharudele, mis tänasel päeval toovad sisse raha, maksavad makse, on natuke kurb.
Võrdsed võimalused sise‑ ja välisinvestorile. Me meelitame ligi välisinvestoreid ja siis tekib küsimus, kas tõesti Eesti omakapital peab tulema ringiga läbi Singapuri, ringiga läbi Taiwani, et kanda välisinvestori nimetust, kui me oleme ühes majandusruumis, Eestis on ideid, Eesti enda projektid vajavad samasugust hoolt ja tähelepanu kui välisinvestorid.
Siis on punkt nr 5 mul. Tuleb eemaldada praktilised takistused, mitte lisada uusi bürokraatiakihte. Siin lähme päris konkreetseks ja rohemajandusest natuke räägime. Ringmajandus – tore moodne sõna, rohepöördega tuli. Kus me Eestis oleme oma ringmajandusega? Prügikasti tasemel. Ja täpselt seal me oleme. Kui päris konkreetseks minna: oma kätega pidin sulgema ühe hüdrometallurgiatehase, kuna seal tekkis 25,5 kantmeetrit happelist vett, mida saaks ilusasti tuhaga neutraliseerida, tuhka neutraliseeritakse kõrval Eesti Energias, aga Eestis seda teha ei saa. Tegemist on kompleksloaga. Üks ettevõte teiselt jääke, jäätmeid vastu võtta ei saa. Loa piirist üle ei astu. Ega muud üle jäänudki. 100 inimest leidsid endale uued töökohad, Euroopa jäi ilma ühest tööstusharust. Nii et ringmajandus ettevõtete vahel Eestis hetkel on välistatud.
On riike, kes on sellega edasi jõudnud. Näiteks Hiinas tegeleb sellega keskkonnaamet, kes vaadates ettevõtte jääke, jäätmeid, leiab regioonis ettevõtted, kes saavad neid kasutada, ümber töödelda, puhastada, ja nemad korraldavad nende komplekslubade ümbervormistamise, kuna nemad on see kompetentsikeskus. Meil Eestis on ka Keskkonnaamet, üle 500 kvaliteetse, toreda, hästi kvalifitseeritud töötajaga, kes hetkel mängivad seda rolli, et jumala eest keegi kellelegi midagi üle ei annaks. Niimoodi, et tõesti, kui me räägime ringmajandusest, siis Eesti puhul me räägime prügikasti tasemest. Kui asi läheb tööstuse tasemele, siis seal on see hetkel null. Ja kui midagi ette ei võeta, jääbki nulliks. Rääkisin seda kontseptsiooni ka Kliimaministeeriumis, sain vastuseks, et meie kommunistidelt ei õpi, Hiina näite põhjal. Nende printsipiaalsus teeb neile au.
Teiseks, sellega liitub ka ressursitõhusus. Eestis on olemas ettevõtteid, kelle puhastusvõimekus ületab tunduvalt nende enda vajaduse, kuna tootmist on koomale tõmmatud. Aga nemad teistelt vastu võtta midagi ei tohi, sest nad muutuvad automaatselt jäätmekäitlejaks. Ja kui uus ettevõte samas regioonis tahab alustada oma tööd, siis see kontseptsioon, et reostaja maksab, on meil kahjuks pöördunud selleks, et mitte ainult ei maksa, ta peab ise ka kõik ära puhastama, anda üle naabrile on seadusega keelustatud. Ta ei ole keelustatud, sa pead minema kompleksloa muutmise protsessi, nii sellel, kes vastu võtab, kui ka sellel, kes ära annab. Hetkel praktiliselt võimatu.
Läheme edasi. Energia‑ ja ressursipoliitika peab olema tööstuspoliitika teenistuses, mitte vastupidi. Praegu Eesti energiapoliitika on keskendunud kunagi tulevikus saabuvale ideoloogilisele neutraalsusele. Varustuskindlusest me ei rääkinud sel hetkel, kui see lubadus sai vastu võetud. Taskukohasusest, majanduslikust kasust, sellest me räägime, aga seda kuskilt veel hetkel välja ei paista. See on üks asi, millest tegelikult peaks peaks mitte ainult rääkima, vaid ka otsuseid vastu võtma. Meie enda riigi varustuskindlus, kuidas me suudame ennast varustada ka siis, kui meil tänased sõbrad kaovad, tekivad uued sõbrad, kellel ei pruugi olla vedelgaasi. Sellele me peaksime mõtlema.
Ja siis tööjõust. Meie vahel liigne radikaalsus töölubade koha pealt ja printsipiaalsus, erandite mittetegemine. Olen ise jätnud hüvasti töötajaga, doktorikraadiga, eesti keelt rääkivaga, aga kelle elamisluba ei pikendatud. Ja me saatsime ta Sillamäelt välja Kanadasse, et ta ei peaks tagasi minema Venemaale, kuna siin ei aidanud pöördumine ei Välisministeeriumisse, ei kuskile. Sellised spetsialistide kaotused, tegelikult tööstusele võiks vahest teha ka erandeid.
Aga kui me räägime tööjõu kvaliteedist, siis töötlev tööstus vaevleb inseneride nappuse käes. Inseneride nappusest jõutakse tagasi reaalainete õpetamiseni koolis ja sealt edasi õpetajate nappuseni. Me oleme väike riik. Kui me vaatame Kesk-Euroopa väikeseid rahvusriike, kuidas nemad on sellega toime tulnud. Mitte eriti keerukalt. Inimesed, kes saavad ülikoolis oma kõrgkoolihariduse riigi raha eest, saavad ka pedagoogilise miinimumi. Niimoodi, et iga ülikoolilõpetanu võib tegelikult koolis õpetada. Mida see tähendaks ka tootmisele?
Meil on ülikoolides praegu põlvkond, kes on üles kasvanud selle oma sõbraga, kellega ta suhtleb läbi pöialde, ja tal puudub igasugune kogemus ka kollektiivi ees esineda. Seesama pedagoogiline miinimum aitaks tal vähemasti toime tulla oma esimesel töökohal. Mida talle annaks võimalus minna kooli? Annaks talle võimaluse valida Eestis oma elukohta, mitte olla sunnismaine seal, kus on tema eriala. Inimesel tuleb vahest elukohta riigis vahetada kas läbi abiellumise või mõnel muul põhjusel. Tekitaks ka õpetajate turul konkurentsi. Raha see ei küsi eriti. See oleks ainult üks lisaaine meie kõrgkoolides, aga tekiks piisavalt suur hulk inimesi, kes võiks asuda füüsika-keemiaõpetaja kohtadele maakohtades, äärepiirkondades. Kui me vaatame ka ülikoolilõpetaja palka tööstuses, seda palka, millega ta siseneb, ja võrdleme seda tänase õpetaja palgaga näiteks Ida-Virumaal, siis õpetaja kindlasti võidab, sellist palka ei maksa ükski tööstusettevõte ülikoolilõpetajale, kui ta saaks koolis. Nii et see on valikute koht.