Tuuleenergiat ei saa arendada nii, et kannatavad loodus ja kogukond

10. juunil avati pidulikult Sopi-Tootsi tuule- ja päikesepark, mille maksumus ulatub 400 miljoni euroni. Poliitikute ja arendaja sõnavõttudes kõlasid suured sõnad: modernsus, võimekus, energiasõltumatus.

Vaid loetud päevad varem saatis Keskkonnaamet Põhja-Pärnumaa vallale ja arendajale Kotkaklubi ametliku pöördumise. Kirjas juhiti tähelepanu, et just sellesama tööstuspargi töö ohustab looduse üht tundlikumat ja haruldasemat liiki: must-toonekurge.

Pöördumises seisab, et vajalik on tuugenite töö peatamine pesitsusajal, lindude lisasöötmine ja toitumisveekogude taastamine, sest:
– Must-toonekure pesa asub 1,5 km tuugenitest.
– Pesas on kolm poega.
– Töötav tuulepark on pesitsuse ajal lindudele suureks ohuks.
– Seni pole arendaja välja pakkunud ühtki konkreetset leevendusmeedet.

Mis edasi? Kas nüüd tuleb osa pargist seisma panna, sest keskkonnamõjud on valesti hinnatud? Kas arendaja hakkab asendusvanemaks kurepoegadele? Või hakkame tervet keskkonda ümber kujundama vastavalt rohepöörde ideoloogiale?

Sopi-Tootsi ei ole üksikjuhtum – see on näide üle-eestilisest mustrist, kus tuuletööstust arendatakse läbimõtlematult. Keskkonnamõjusid küll hinnatakse, kuid sageli vaid paberil: kaitsealuste liikide pesapaikade, rohevõrgustiku ja metsade sidususe osas vaadatakse läbi sõrmede ning kõike justkui leevendatakse ja kompenseeritakse. Mõjuhindajatel on silme ees selge siht – saada iga hinna eest tuuletööstus püsti, hoolimata looduskeskkonnast ja kohalikest elanikest.

Sama kordub ka mitme Põhja-Pärnumaa planeeringualaga, kus I ja II kaitsekategooria linnuliigid on nii kavandatavate alade sees kui ka vahetus läheduses. Näiteks, Võidula ala jääb must-toonekure kahe esmatähtsa toitumisala vahele ning lind käib aktiivselt ka planeeritava ala sees toitumas. On täiesti mõistmatu, kuidas on plaanis teha kurele selgeks, et ta ühe jõe äärest ei lendaks läbi tuulepargi teise juurde…

Küsimus ei ole üksnes loodushoius, vaid selles missuguse hinnaga me „rohelist energiat“ toodame. Kuidas saab rääkida säästlikkusest, kui ohvriks tuuakse loodus, mida “rohepöördega” justkui tahetakse kaitsta? Ja kuidas saab rääkida vastutusest, kui arenduse kahjulikud mõjud on teada, aga hoolimatu tegevus jätkub?

Kohalik kogukond, kohalik loodus ja kohalike kaela veeretatavad tagajärjed ei saa jääda tagaplaanile. Tuuleenergiat ei saa arendada nii, et selle eest maksavad loodus või kogukond, keda pole kuulatud. Rohepööret ei saa pimesi ellu viia vaid seepärast, et poliitiline ambitsioon seda nõuab.

MTÜ Looduse ja Inimeste Eest