Tänane küüditamispäev paneb mõtlema, et mis siis, kui see juhtuks täna…

14. juuni on Eesti ajaloos sünge päev – 1941. aastal küüditati just sel kaunil suvepäeval Eesti minema umbes 10 000 inimest, peamiselt Eesti poliitiline eliit koos perekondadega. Enamik neist ei naasnud kunagi.

See koletu kuritegu oli suunatud just nende inimeste vastu, kes olid Eesti Vabariiki juhtinud, järgmise küüditamislainega 1949. aastal taheti hävitada eestluse alustala, talurahvast. Kõike seda tehti selleks, et eestlaste iseseisvusajalugu hävitada.

Palju on vaieldud selle üle, et kas tollane Eesti juhtkond, kes samuti minema küüditati, tegi baasilepingule alla kirjutades õigesti, järsku oleks pidanud vastu hakkama, nagu soomlasedki? Siin on üks oluline moment, mida silmas pidada – see oli tollase suveräänse riigi poliitilise eliidi enda otsus.

Kui tuua kogu see olukord tänasesse päeva, mis on julgeolekuliselt sama raske, kui tollane olukord Euroopas, siis tänased Eesti juhid ei otsustaks Venemaa-ohu korral üksi, meil on liitlased NATO-s ja EL-is. Ühest küljest on see hea, teisest küljest aga mitte nii väga – Eesti tänastel juhtidel peaaegu polegi suveräänset võimalust ise otsustada. Meil on suur hulk globaalseid teemasid, rohepöördest kui massimigratsioonini, kus Tallinn enam ei otsusta ja ega sõjas või mittesõjas ka Stenbocki maja arvamus suurt enam loe. Meid võidakse sõtta kista vastu meie tahtmist ja meie rahvuslikke huve.

Väidetavalt toodi president Konstantin Päts 1950. aastatel korraks Eestisse tagasi, kuid viidi taas minema, et rahvas omariikluse sümbolit enam ei näeks. 1941. aastal tehti küüditamine samuti sel eesmärgil, et Eestisse ei jääks neid, kes suure sõja korral, mis Euroopas juba möllas, eestlasi taas juhtima asuks.

Kui peaks juhtuma selline hirmus asi, et Venemaa okupeerib ajutiselt taas Eesti, siis tänast Eesti poliitilist võimueliiti pole neil küll tarvis küüditada – neist poleks okupatsioonivõimudele ohtu. Kas keegi tõesti usub, et viimase aja “kangelased” Pakosta, Tsahkna, Michal, Ligi või veel keegi innustaks võõrvõimu alla sattunud rahvast vastupanule? Et Lauri Hussar oleks võõrvõimule ohtlik? Ei, meie paneme just praegu vastu neile lollustele, mida nemad on importinud: rohepöördetuulikud, Rootsi moslemivangid, homoagenda…

Praegust Eesti “eliiti” oleks mõtet Venemaa küüditada ainult siis, kui Tartu vangla on venelaste saabudes moslemivange juba täis ja neid pole kuhugi panna. Samuti oleks suur osa praegusest võimuladvikust eelnevalt juba välismaale putkanud ja mõnedki läheksid vana tutvuse poolest jälle järgmise liidu alluvusse tagasi, nagu on mõned ekskommunistidest reformierakondlased teinud, kui nad Moskva asemel Brüsselit teenima hakkasid.

1939. aasta baasidelepingu ajal ei saanud rahvas sõna kaasa öelda, sest Konstantin pätsi “vaikiv ajastu” ei võimaldanud seda. Tänapäeval ei lase Reformierakond rahval  piiksugi teha, kui otsustamisel on laskealade laiendused, Rail Balticuga jätkamine või tuuleparkide rajamine. Seega oleme taas tolles ajas tagasi, ainult et praegu ei saa Stenbocki majas isegi valeotsuseid ise teha. Meil on õnneks siiski ära sätestatud see, et lahinguta alla anda ei tohi ja see välistab võimaluse, et mingid tegelased meid taas “töörahva soovil” Venemaa alla viivad.

Täna on suur leinapäev kogu Eestile. Ja ikka peab ütlema, et riiklik areng on läinud selles suunas, et nende inimeste kannatused ja võitlused devalveeritakse. Nagu 1939. aasta baasidelepingu puhul, on ka nüüd uus “baasideleping” selle näol, et Reformierakond veab NLKP kombel ida poolt sisse venekeelset võõrtööjõudu, kes on venestuvas riigis uus revolutsiooniline klass, kukutamaks 1940. aasta mustri järgi meie omariiklust, mida meil paraku suurt enam järel pole, see on teisele liidule loovutatud…

Uued Uudised