17.06.2025
Sven Sildnik
Valitsuselt heakskiidu saanud uus kaitsekontseptsioon, mis esialgu tagab turvalisuse küll ainult lõunaeestlastele, see poolemeelne rootsi kalifaadivangide projekt, vajab kasvõi tagantjärele analüüsi. Pakosta on saanud vabad käed retsiturvalisuse paradigma ellurakendamiseks, kuid tema jäsemed on liiga lühikesed, et pakkuda paljukiidetud ja kogu hingest ihaldatud kaitset kõigile paepealsetele maksuvaestele.
Esiteks on üldsusel täielik õigus olla skeptiline mistahes kaitsekontseptsiooni suhtes, kõik eelnevad on osutunud sonimiseks, luululiseks illusiooniks või liberaaldemokraatlikuks kinnismõtteks – täis hälinat ja raevu nagu ütlevad klassikud. Aastakümneid on meie kaitsevõimet erinevatele alustele üles ehitatud, tulemus on aga ikka nullilähedane, pole õhukaitset ega mitte muhvigi, tankeriküttimise võimekusest rääkimata.
Käime lühidalt läbi meie riigikaitse filosoofilised alused: meil on olnud jõukohane riigikaitse, meil on olnud palgasõdurite missiooniarmee plaan, meie turvalisust ja iseseisvust on taganud nii NATO, homoabielu kui ka euroliit, aga sellele lisaks oleme me oma vabaduse nimel igaks juhuks valanud verd nii Afganistanis, Iraagis kui Malis, no ja siis sõdisid meie eest muidugi vahvad ukrainlased jne
Kõike seda on kaalutud ja leitud kerge olevat. Nüüd on lisandunud kodumaine pommivabrik ja rootsi mitteformaalse kalifaadi kaardiväe vangistatud võitlejad. Raevu esindab presidentlik põlvilisurumise retoorika ja muud kõrtsikakluse vaimust kantud poliitilised avaldused, hälinaks jäävad nii kõrbesõjad kui riskialdis kalifaadi vangidele panustamine.
Kui me algusest peale oleksime oma riigi kaitse rajanud rusikavõitlusele ja püünisaukude kaevamisele, ilma et oleksime hakanud tõmblema ning luik, haug ja vähk strateegia järgi kaitsevõimet ribadeks kiskuma, siis oleksime praegu palju paremini kaitstud, meil oleks ehk isegi teatav lootus.
Nüüd on kogu lootus 600 importvangi ja nende 200 valvuri laiadel õlgadel. Mainitud lootus ei ole ülemäära suur, kuid valitsusele sellest piisab. Eks ta peab siis käima ka lihtsurelikele. Võrdluseks olgu öeldud, et Vabadussõja lõpuks oli Kaitseväes 85 000 meest. Seda muidugi, kuid tänapäeva sõda on hoopis midagi muud, pole enam soomusronge ja ka tankile teevad tuule alla droonid, mis on olemuselt plastmassist s-nikerdised.
Kuidas seda vangidest Maginot liini viisakate sõnadega analüüsida, lihtne see ei ole. Kuidagi nii, et pooletoobiste valitsuse kontekstis, kui võrrelda Rail Häädemeeste megaprojekti ja odava elektri psühhoosiga, siis on musulmannid rahalises mõttes ikka palju kergem koormis. Kas nad just mürgisüstist ohutumad on, pole kindel, aga need on ikkagi lihtsalt 600 hirmsat inimest.
Ilmselgelt ei ole ülesaamatu probleem. Rootslased muidugi ei saa 600 kriminaalse spetsialisti haldamisega hakkama, aga nad on nõrgad. Ent sõda on imelik asi, droonid on ju meile ammugi tuntud, teame neid kui laste mänguasju, nüüd aga tapetakse pinisevate mudellennukitega inimesi ja mitte vähe.
Moslemistidel on mõndagi ühist drooniasjandusega, kes julgeb, see mäletab valusaid kaotusi, mis said osaks afgaanidega sõdinud superriikidele. Ei olnud neil kitsekarjustel kõrgtehnoloogiat, lennuväge ega isegi mitte regulaararmeed meie mõttes. Jänkidele tegid väidetavalt tuule alla 20-50 tuhat kalašnikoviga talupoega, kas kirjaoskamatud või mitte, ei tea meie.
Teoreetiliselt ja ka praktiliselt on hästi motiveeritud, religioosselt fanaatilised ja euroopa mõõdupuuga mõõtes barbaarsed mägihõimud lääne tsivilisatsioonide jaoks vallutamatu ja alistamatu kaitsesüsteem. Nad sünnitavad lapsi, sülitavad kõikvõimalikele lääne veidrustele ja ei karda surma ega üldse mitte midagi.
Afgaanide peal olevat oma hambad murdnud ka Kuldhordi autoriteet Tšingis-khaan isiklikult, täpselt ei tea, see oli ammu. Kindel on aga see, et nõukaliit ja ühendriigid said äsja oma koslepi kätte. Kusjuures mõlemad olid häbistava kaotuse hetkel selle maailma supervõimud. Ma ei arva muidugi, et pakaostad oma laamendamises ajaloolistest faktidest lähtuvad.
Pigem on neil globalistlik-satanistliku maailmavaate tõttu pime usk immigratsiooni imettegevasse jõusse, totrus muidugi. Oluliseks faktoriks on ilmselgelt ka orjameelne lääne ees lömitamine ning euroopa isandatele pugemine, maksku mis maksab. Vähemalt sama tähtis on ka võimalus mõned miljonid tuuri panna. Pluss küündimatud hädavaled. Kogu analüüs, ikka sama jama.
Mõned tehnilised nüansid siiski veel, need afgaanid, kes jänkidel selga prügiseks tegid, ei istunud vangis, vastupidi, nad olid vabad. Nad kaitsesid oma maad, oma usku ja oma rahvast, täiesti mõistetav motivatsioon. Kas nad hakkavad kaitsma oma vanglat? See on võimalik, aga mitte ilmtingimata vajalik.
Vang pigem eelistab vanglast põgeneda, mitte relv käes kongi uksel võidelda, et oma aastad ilusti ära istuda. Väga tõenäoliselt areneb see pakostade kaitsestrateegia nii, et kui läheb madinaks, siis murravad võõrvangid vabadusse ja edasi te juba teate. Ent ma ikkagi ei mataks veel lõplikult maha ideed, et moslemi kriminaalid võivad teatud soodsatel tingimustel kaitsta Eestit isegi vene või ameerika sõjaväe eest.
Siin on muidugi mõned tehnilised eeltingimused, retsidiviste tuleks riiki tuua oluliselt rohkem, 50 tuhat või enam, siin pole mägesid, maastik on sissidele ebasoodne, ka suuri linnu napib, nii et linnapartisanid on parajas plindris ja neid kulub rohkem. Maale tuua tuleks eelkõige organiseerunud islamiste ja terroriste, ega siis iga pätt ei oska ega tahagi automaadiga täristada. Aga just vajalike oskustega spetsialiste üritatakse millegipärast vältida.
Mõistagi tuleb siis ka kogu Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus, kas koos Petseriga või ilma, see on läbirääkimiste küsimus, anda tulevase Balti Kalifaadi hallata. Võitlejal peab olema motivatsioon, alustada euroopa islamiseerimist Maarjamaalt on väärikas väljakutse ja leiab vangide hulgas kindlasti elavat vastukaja.
Nii see võiks töötada, tuua kogu euroopa pealaõikajad Eestisse, anda neile in corpore amnestia ning relvad ja kogu võimutäius. See oleks siis muidugi islamirevolutsioon ja kohalikel pärismaalastel tuleks vastu võtta rahureligioon ning igahommikuse õllejoomisega igaveseks hüvasti jätta.
Ma ei ole kindel kas meie valitsus just sellist stsenaariumi vaikselt sepitseb, aga välistada seda ka ei saa. Tõenäoliselt aga on tegemist järjekordse sonimisega, millist heietab hulluke, täis hälinat ja raevu, ei mingit tähendust.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.06.2025