17.06.2025
e-valimised
OSCE demokraatia ja inimõiguste instituut (ODIHR) ehk läänelike demokraatlike valimiste kullastandardi hindaja käis veebruaris EKRE kutsel Eestis, et anda hinnang meie e-valimiste süsteemile. Kuigi raporti tekst on looritatud rahvusvahelise organisatsiooni diplomaatilisse sõnastusse, on sisu päris karm.
Kohe alguses on öeldud mida nad ei tee: nad ei lähtu mitte EKRE taotlusest vaid hindavad valimiste vastavust demokraatia standarditega. Samuti ei anna nad hinnangut süsteemi vastavuse kohta meie põhiseadusega, vaid kontrollivad, kas meie süsteem on üleüldiste vabade valimiste põhimõtetega kooskõlas.
Kohe sissejuhatuseks (punkt 7) tõdetakse, et raportis antakse soovitusi mille täitmisel (koos varasemate soovituste täitmisega) on tagatud meie valimiste vastavus rahvusvaheliste standarditega. Seda lauset tuleb lugeda nii: varasemaid soovitusi pole sugugi kõiki täidetud ja uusi tuli väga suur hulk juurde ja praegu ei vasta süsteem rahvusvaheliste ausate, vabade, demokraatlike valimiste mõõdupuule!
Mis need mõõdupuud on?
Raport loetleb kuut:
– hääletamise salajasus
– tulemuste ausus (st, hääled loetakse kokku ausalt ja õigesti ning tehakse avalikuks)
– kõik hääled on võrdsed (igal inimesel üks hääl, iga hääl võrdse kaaluga)
– hääletamise universaalsus (kõik, kellel õigus, saavat hääletada)
– hääletamisprotseduuride läbipaistvus, mida peetakse ausate valimiste nurgakiviks!
– aruandekohuslus (kõik ametiasutused, teenusepakkujad, sertifitseerijad, audiitorid jne peavad avalikkusele olema aruandvad)
Eraldi tuuakse demokraatlike valimiste alusprintsiibina esile avalikkuse usaldust süsteemi vastu, mis on valimissüsteemide puhul keskse tähtsusega.
Meil on kõige sellega palju puudusi. Näiteks ütleb raport p 18, et seadusandlikul tasandil peab olema just Vabariigi valimisteenistus see, kes vastutab kogu e-valimiste turvalisuse eest ning oma süsteemi üle täit kontrolli. See on vajalik, kuna süsteemis on palju osalisi (arendajad, testijad, sertifitseerijad, auditeerijad, vaatlejad, teised asutused), kuid vastutus ja kontroll peab olema valimisteenistusel. Meil on valimisteenistus kogu kupatuse allhankega mujale andnud ja kehitab iga probleemi puhul õlgu.
Punktis 19 öeldakse, et kogu tarkvara ja riistvara peab olema täielikult avalikkusele läbipaistev ja kontrollitav, kontrollida peab saama ka auditeerimist, versioone, lähtekoode, konfiguratsioone jm, et avalikkus võiks veenduda süsteemi töökorras. Meil tunnistab valimisteenistus avalikult, et nii see pole.
ODIHR-i käsiraamat uuemate hääletustehnoloogiate kasutuse üle toob välja, et e-hääletus on paljulubav, kuid tõdeb, et riskid on märkimisväärsed ja kuigi eksisteerivad protseduurid, mis riske vähendavad tuleb üle rõhutada, et taoline valimissüsteem nõuab karmi küberturvalisuse paketti, selget seadusandlikku raamistikku, läbipaistvust ja suurt avalikkus usaldust, et süsteem oleks kooskõlas OSCE standarditega. Meil on probleeme kõigi nende asjadega.
Kokku on OSCE teinud Eestile alates 2015. aasta valimistes 18 erinevat soovitust, millest 7 on täitmata, kaks täidetud ja ülejäänute seis (peamiselt 2023. aasta kohta käivad soovitused) on veel hindamata. Kuigi raportis on lehekülgede kaupa soovitusi, öeldakse sedagi, et soovitusi võib veel tulla.
Nüüd siis mõned soovitused ja kommentaarid, mis tehti. Ma rõhutaks uuesti üle, et neid tuleb lugeda selles võtmes, et OSCE ei ütle, et midagi ei tööta, aga vaja oleks teha seda-teist-kolmandat, et see siiski töötaks nii, nagu peab.
Probleemiks peetakse, et e-valimiste usaldusväärsus on kahanenud. Probleemiks peetakse, et tegelikku sisulist arutelu ei parlamendis ega avalikkuses e-valimiste teemal pole olnud ja ilma selleta ei saa süsteem omada legitiimsust ja avalikkuse nõusolekut.
Leitakse ka, et arutelud avalikkuses peavad hoolimata teema tehnilisest keerukusest olema esitatud viisil, mida avalikkus mõistab. Valimisseaduse muutmine peaks omama laiemat toetust, kui vaid koalitsiooni hääled.
Ikka ja jälle võetakse üles läbipaistvuse küsimus. See pole lihtsalt sõnakõlks. Kui avalikkus ei saa kontrollida uuenduste sisu, ei saa näha kuidas viidi läbi testid ja auditeerimised, ei oma ülevaadet, millised tarkvaraversioonid olid millal kasutusel, ei tea, millised olid süsteemide konfiguratsioonid, siis ei ole võimalik kontrollida, kas süsteem töötas ausalt. Selle kohta on tehtud terve rida tehnilist laadi soovitusi, kuid neid kõiki seob karjuv põhjus: tänane süsteem on täiesti “pime”. Avalikkusel, vaatlejatel, kandidaatidel pole võimalik süsteemi kontrollida, see ei ole läbipaistev. Sisuliselt kinnitab ODIHR oma soovitustega kriitikute juttu, et meie e-valimised on üks must kast, kust valimisteenistus võtab valimispäeva õhtul välja valimistulemuse. Ütlematagi selge, et see ei ole demokraatia.
Samuti antakse rida soovitusi, kuidas tagada e-valimiste vaadeldavus. Jällegi: taolised soovitused ei jäta võimalust teeselda, et meil on süsteem, mis on vaadeldav.
Raporti kohaselt on meil puudulik kaebuste esitamise kord nii selle osas kes saab kaevata kui ka tähtaegade osas. Selle korda tegemine võiks aidata kaasa süsteemi usaldusväärsuse kasvule.
Viimase punktina tooksin välja selle, et raport soovitab karmistada kriminaalkaristusi e-valimiste süsteemi kuritarvituste puhul, et heidutada võimalikke võltsinguid. Mis te arvate, kui tõenäoliselt asub tänane koalitsioon seda soovitust ellu viima?
Martin Helme, EKRE esimees