19.06.2025
e-hääletamine
ERR-i uudises on raporti sisu muidugi väga tendentslikult valgustatud. Nagu oleks e-valimistel mingeid pisipuudusi, mille saab parema propagandaga ära siluda. Tegelikult ei ole isegi kõnealune raport piisavalt selgesõnaline, kuna sisuliselt vaadeldamatu süsteemi probleemina esitletakse vaadeldavuse paremat korraldamist, koolitust ja seaduste silumist.
Selle asemel, et rääkida sisulise riigipöörde võimalusest nende poolt, kes e-valimiste tarkvara ja läbiviimist kontrollivad, räägitakse “usalduse puudujäägist”.
Veel üks suur puudujääk: Lõik ERRi artiklist: “Küll aga on näiteks küsimus selles, kui kaugele sellega minna, kas valija saaks pärast valimistulemuste kindlaks tegemist oma häält kontrollida, mis annaks kindlasti valijale kindlust, et süsteem toimib korrektselt”
Kogu aeg tõstetakse (teadlikult) esile kahte detaili: valimiste salajasust ja seda, et „üksik valija“ saaks oma antud häält kontrollida.
Esiteks, just valimiste salajasus võtab e-valimiste puhul ära võimaluse antud hääle õigsust kontrollida. Kui süsteem toimib ainult ühesuunaliselt, siis ei ole mingit võimalust kindlaks teha, kelle hääl kuhu jõuab. Kui säilib seos hääle ja selle andja vahel, siis ei ole hääletussaladust olemas.
Paberhääle puhul on valimised salajased– kontrollitud keskkonnas tuvastab valija ennast isiklikult, seejärel kirjutab sedelile ainult kandidaadi numbri, mitte enda nime ja isikukoodi (*). Peale kasti laskmist ei ole võimalik kindlaks teha, kes selle hääle andis.
Paberhäälte materiaalne olemus võimaldab nende liikumist suhteliselt kindlalt kontrollida, vajaduse korral üle lugeda. Ka üle lugemise korral võib valija kindel olla, et tema hääl on õigesti arvesse läinud.
E-hääletuse puhul ei ole midagi sarnast. See oleks nagu, et paberhääled viidaks kusagile suletud tagaruumi, kus kellegi silm neid ei näe ja siis tullakse tulemustega tagasi. Et te küll ei näinud, kuidas ja mida me lugesime, aga peate uskuma, et sellised need tulemused on. Isegi kui hääli on rohkem kui valijaid, ikka peate uskuma. Ja sedelid hävitasime juba ära, et oleks salajane.
Teiseks, e-hääli on sadu tuhandeid, aga neid, kes oma hääle saatust päriselt uurima hakkaks, on võibolla mõnisada või tuhat. Kui häälte hulka libistataks “surnud hingi”, siis nood ju ometi ei kontrolli midagi. Oluline pole mitte ühe inimese hääle teekond, vaid häälte kogusummad, mida tarkvara abil saab suures koguses muuta.
Suured arvud annavad rikkaliku võimaluse skeemitada. Lisaks ei ole sugugi raske süsteemi niimoodi ehitada, et inimesele näidataksegi kandidaadi numbrit, mille ta valis, aga sel pole mingit seost selle numbriga, mis lõpptulemusse läks. Ja jällegi- hääletajale numbri näitamine eeldab, et sedelile on piltlikult tema nimi peale kirjutatud.
E-hääletuse tarkvara on sisemise rünnaku vastu täiesti kaitsetu. See tähendab, kes tarkvara kontrollib, kontrollib hääletustulemust ja vaatlejatele ning üldsusele võib näidata igasugust hookuspookust. Ka audiitorile võib näidata hookuspookust. Audiitor kontrollib seda, mida tal kästakse kontrollida reeglite järgi, mille koostavad… hääletussüsteemi loojad.
Veel üks huvitav tsitaat kõnesolevast artiklist:
“Ühe ettepanku kohaselt tuleks kaaluda formaalse auditikohustuse sisseviimist valimiste korraldajatele, et tuvastada, kas toimus rikkumisi, mis puudutavad näiteks grupiviisilist hääletamist.
Koitmäe nentis, et on mõeldav seda seaduses sätestada, kuid lisas, et valimiste ajal toimub e-hääletamise süsteemi ja võrguseire ning anomaaliad tuleksid ka selles välja.
Küll aga ei ole seniajani olnud sellist fakti, mille põhjal võiks järeldada, et selline grupiviisiline hääletamine toimub,” märkis Koitmäe.
Oot-oot. See, et ühest arvutist/võrguühenduselt piiratud aja jooksul mitmete järjestikuste häälte andmine võib näit. hooldekodude probleemi reeta, on juba aastaid räägitud ja küsitud. Tõepoolest, hääletuse logid peaksid selle välja tooma. Aga sellist kontrolli pole teadaolevalt mitte kunagi tehtud (on’s neil üldse mingi tarkvara, mis seda teeks? Ärge hakake jälle “pistelisest kontrollist” udutama!) ja teiseks on määramata, milline protsess sellise anomaalia avastamisel käivituma peaks. Kui kontrolle on tehtud, siis kas need on dokumentaalselt tõestatud? Metoodika, tulemused? Kas neid kontrolle on võimalik korrata? Kuidas on avalikult levivate lugudega sellest, kuidas hääletatakse vanemate eest, sugulaste eest, tuttavate eest? Kuidas on hooldekodudega, kus hoolealuste ID kaardid on koos PIN-idega juhataja šeifis hoiul? Kuidas neid kontrollitakse ja rikkumisi ära hoitakse?
Kaldun arvama, et kodanik Koitmäe on jälle tõele mittevastavate avalduste kurvale teele kaldunud. Loomulikult ei ole fakte, kui neid keeldutakse uurimast!
Sisuliselt on valimisteenistus igasuguste anomaaliate võimaluse välistanud ja ettepanekud nende uurimiseks tagasi lükanud.
Aga nüüd, olge lahke, kõik tuleb kuidagi iseenesest välja, ärge ainult seda nõuet seadusse pange.
Üldiselt arvan, et kogu tants e-valimiste läbipaistvuse ja turvalisuse ümber on surnud üritus. E-valimised tuleks täielikult peatada, minna tagasi ainult põhiseadust järgivatele valimistele ja eluga edasi minna. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et senised võimutsejad kaovad võimult. Ja kas see nii väga halb olekski?
(*) – tõsi, kirja teel hääletamisel, mille analoogia e-valimiste süsteem on, saadab valija enda nimega kirja koos valimissedeliga.
Aga jällegi, valimissedeleid töödeldakse peale ümbrikust välja võtmist juba pabersedelitena, vaatlejate silma all. Seal ei ole must kast, kuhu annad hääle sisse ja teisest otsast tuleb “te peate uskuma” tulemus.
Karl Olaf Rääk, IT spetsialist