23.06.2025
Martin Helme Prantsusmaal
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme ütleb, et EKRE on eriline, kõigist teistest erakondadest erinev: „Me pole võtnud omaks niinimetatud liberaalseid baasväärtusi, globalistlikku agendat. Me ei ürita Eesti põhiseadusesse kirja pandud rahvusriigi ideed mahutada euroliidu provintsi raamidesse. Me ei püüa seletada, et sadu tuhandeid immigrante teeb Eestit kuidagi paremaks. Me ei lepi, et abielu saab olla midagi muud kui ühe mehe ja ühe naise püsiv liit. Me ei lähe kaasa Eesti hävitamise plaaniga, seisame oma inimeste ja oma põhimõtete eest.“
Ütlesite kevadiselm erakonna kongressil, et erakonnas on tunnetada suuremat ühtsustunnet kui kunagi varem ning motivatsioon on kõrge. Kuidas sõnastate praegu eesmärgi erakonnana?
Peame taastama Eestis normaalsuse. Normaalse majanduse, mis tähendab normaalset elektri- või kütusehinda, normaalseid makse, mis tähendab maksude alandamist. Aga ka normaalsed väärtused, mis tähendab transideoloogia välja juurimist, homoabielude tühistamist, noorte perede ja paljulapselisuse toetamist ja väärtustamist. Ning lõpuks normaalse rahvusriigi juurde naasmist. Me peame tagama, et eestlased oleksid Eestis peremeesrahvas, etniliselt selges enamuses, et eesti keel oleks Eestis igal pool ja endastmõistetavalt suhtluskeel, et me oleksime oma ajaloo, kultuuri ja keele üle uhked ning meie identiteet oleks meie maailmatajumisel ja teistega suhtlemisel tugev ja enesekindlust pakkuv vundament, millel me kõik seisame ja mille läbi me maailma mõtestame. See ongi jätkuvalt meie erakonna eesmärk.
Paraku on EKRE Eesti poliitikas kõiges selles üksi. See teebki meid eriliseks ja see teeb meie missiooni eriliseks.
Käib valmistumine kohalike omavalitsuste valimisteks. Reformierakonna valitsused on viinud Eesti täielikku ohutsooni. Kuid on veel võimalus midagi päästa, keerates näiteks maksud tagasi. Millised on eeskätt need väärtused ja probleemid, millele EKRE keskendub just kohalikul tasandil?
Me oleme Eesti kõige tugevama organisatsiooniga erakond. Peaaegu igas omavalitsuses on rakuke. Seetõttu saame pea kõigis omavalitsustes välja panna oma erakonna nimekirja. Ühelgi teisel erakonnal pole nii võimast ja ulatuslikku inimjõudu taga.
Kohalikud valimised saavad olema päris tõsine võitlus. Me näeme, kuidas just meie eestvedamisel toimub praegu tuulikutööstuse ja päikeseparkide takistamine ja siin on kohalikul volikogul otsustusõigus. Ainult EKRE nimekirja toetamine tagab, et te ei saa oma tagahoovi hiiglaslikke undavaid tuulikuid. Hoiatan, et ei tohi loota valimisliitudele, sest need koosnevad inimestest, kellel puudub ühine maailmavaade. Isegi kui nad ühinevad mõne konkreetse teema ümber, siis valijal puudub igasugune kindlus, kuidas nad käituvad muudes olulistes küsimustes alates koolivõrgust, jätkates maamaksuga ja lõpetades teedehooldusega. Pigem on kindel, et valimisliit veab inimesi alt – oleme näinud korduvalt, kuidas valimisliidud lagunevad, pooli vahetavad, reformarite või sotside käepikendusena neile tuge teevad.
Nii et tuulikute takistamine on üks meie põhiteema neil valimistel. Teine on maamaksu all hoidmine või allaviimine. Kõigi muude maksutõusude möllus ei ole maamaksu tõus saanud nii palju tähelepanu, aga ka seda on räigelt tõstetud. Maamaks on aga üks väheseid, mis allub kohaliku volikogu otsusele. Meie kindel lubadus on, et me ei lase maamaksu suurendada, ja kus on suurendatud, seal alandame teda. Siin tuleb olla tähelepanelik, kuidas kohalikud poliitikud teemat käsitlevad. Et mõne aasta eest toimus maade hindamine, siis maahinna tõusu tõttu kasvab enamikus kohtades ka maksusumma. Ei piisa, kui kohalikud vallajuhid kinnitavad, et maksumäära ei ole tõstetud, sest isegi sama määra puhul tuleb ikkagi maksusumma palju suurem.
EKRE on alati seisnud väikekoolide eest ja see on meie võitlus ka tulevikus. Oleme tõsist vaeva näinud, et kohtades, kus võimul oleme, koolid alles jääksid. Haridusminister Kristina Kallas on tekitanud hulga eelarvemeetmeid, mis motiveerivad omavalitsusi koole kinni panema ja paljud rahahädas omavalitsused lähevad sellega lühinägelikult ja rumalalt kaasa. Valitsusse saades keerame selle ümber: hariduse riiklik rahastusmudel peab väikekoole toetama, mitte välja suretama. Esimene võitlusliin on ikkagi kohalik omavalitsus ja volikogu.
Päris kindlasti tuleb ka valijal endal olla tähelepanelik. Kuidagi ei tohiks anda häält inimestele, kes on viimastel aastatel olnud riigis võimul. Reformierakond, sotsid, Eesti 200 on toonud meile automaksu, käibemaksu, tulumaksu ja aktsiisimaksu tõusu, võtnud ära lastetoetused, teinud ära homoabielud, lasknud riiki üle 100 000 immigrandi. Küllap üritavad nad mitmel pool peitu pugeda valimisliitudesse, et vältida poliitilist vastutust, aga inimesed ei tohiks lasta neil karistuseta pääseda.
Näeme, et inimesi, kes ei lase end ära osta, mõnitatakse selle eest, et nad ei taha ohtlikke ja ebameeldivaid tuulikuid enda aia taha. Kas hullumeelset rohepööret saab kuidagi taltsutada?
Rohepööre on suurim pettus, mida iial nähtud. See on kõige massilisem korruptsioon. Kui valitsus jagab laiali 2,6 miljardit eurot, et toetada kahjumis olevat tuulikuäri, siis on ju selge, et neilt skeemidelt kasu saavad niinimetatud ettevõtjad ei põrka tagasi millegi ees, et raha kätte saada. Meie erakonna vastuseis rohepöördele on väga loogiline ja läbimõeldud. Näeme, et see toob kaasa pööraselt kalli elektri. Näeme, et rohehullusega hävitatakse majandust ja seeläbi inimeste toimetulekut. Me ei ole lihtsalt nõus, et viiakse ellu poliitikat, mille eesmärk on elu halvemaks teha. Aga samuti näeme, et meile valetatakse põhjuste kohta. Teaduslikku konsensust kliimakatastroofi suhtes ei ole olemas, see on suur vale. Väga paljud teadusuuringud lükkavad kliimapaanikas väljatoodu ümber. Planeedi kliima on muutumises, praegune muutumine ei ole midagi ebatavalist, erakorralist ega ohtlikku. CO2 on atmosfääris eluks vajalik.
Et oleme ainus erakond, kes ei nõustu rohepöörde alusväite ehk nõudmisega võidelda CO2-ga, siis oleme ainus erakond, kes saab Eestile pakkuda odavat, mõistlikku ja jõukust tekitavat energiapoliitikat.
Inimene, kes võitleb oma kodu lähedale tuuliku või päikesepargi loomise vastu, võtku meie erakonna kohalike esindajatega ühendust. Meie erakonnal on enamikus volikogudes esindus, me teame, mis staadiumis on planeeringud, kuidas mobiliseeruda kohalike korrumpeerunud poliitikute ja ärimeeste vastu, kuidas takistada protsessi. Koos kaitseme oma kodukanti!
Olete öelnud, et meie suurim probleem on madal sündimus, lisaks sellele kasvab pidevalt migratsioonisurve. Mis on positiivne programm, et jääda riigi ja rahvana püsima?
Selleks on ainult üks viis: peab sündima rohkem väikesi eestlasi! Kui me valitsuses olime, siis tegelesime süsteemselt poliitikate välja töötamisega, et noortel peredel oleks majanduslik kindlus ja võimalused pere luua, et peredel oleks kindlus saada veel üks laps. Kui kõigis peredes kasvaks kaks või kolm last, oleks meie iibemure murtud. Kui iga pere, kus täna juba padistab mõni jõnglane, otsustaks, et talle tuleks väike vend või õde juurde, siis me juba seljataks väljasuremise mure. EKRE on aastaid pakkunud lahendusi iibemure lahendamiseks. Toetasime suurperede toetuste suurendamist ja emapalga süsteemi, toetasime maksusoodustusi laste pealt, maksusoodustusi abielus inimeste puhul. Meil on plaan, et riik võiks asuda kustutama noore pere kodulaenu nii, et iga sündiva lapsega kustutab riik veerandi ära.
Peamine takistus laste saamisele on ju oma kodu saamise võimatus. Noortel lihtsalt pole raha, et võtta laenu. Kui me sündimust ei suuda tõusule pöörata, siis on kogu muu tegevus mõttetu. Siis ei ole tulevikus pensionite maksmine nagunii võimalik, kättesaadav arstiabi samuti.
Ja loomulikult tuleb jõuliselt tegeleda migratsiooniga. Me mitte ainult ei pea keerama immigratsiooni kinni, peame keerama immigratsiooni tagasi. Eestisse on viimase kümne aasta jooksul saabunud liiga palju võõraid. Nad ei saa kõik siia jääda. Meil pole vaja arutada, kuidas neid kõiki hakata integreerima või assimileerima, las seda sõelaga vee kandmist arutab Isamaa. Me peame nad tagasi saatma sinna, kust nad tulid. Ainus immigratsioon, mida Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne. Ka sellega tuleb riigil tegeleda. Me peame neile selgelt märku andma, et me ootame. Kohe väga.
Reformierakond lubas valitsusse saades nii majanduse kui ka rahanduse kohe korda teha. Nüüd on maksud kaelas ja majandus miinustes. Kui hulluks peab asi minema, et röövellik bande võimult kõrvaldada? Kas erakorralisi valimisi pole tõepoolest võimalik esile kutsuda?
Objektiivne reaalsus on see, et kui meid valitsusest välja löödi ja Reformierakond asemele tuli, on riigieelarve olnud miinuses ja riigivõlg viie aastaga kahekordistunud. Just Reformierakond on meid võlgadesse paisanud, elab laenurahast ja kulutab reserve. Aga süüdistavad selles kogu aeg kedagi teist.
Meie saime aru, et kui makse alandad, siis majandus kasvab ja kasvavad ka maksulaekumised ning riik saab rohkem teha. Selletõttu alandasimegi aktsiise. Me saime aru, et odav elekter on majanduse nurgakivi ja tagasime, et põlevkivielekter saaks normaalselt toimida. Elekter oli odav, sotsiaalseid pingeid Ida-Virus ei olnud, maksud laekusid. Siis tuli Kaja Kallas, avastas elektrimolekulid, ajas energiakriisi meelega hullemaks, et elekter oleks võimalikult kallis, sest siis said tema sõbrad tuulikuärimehed suuremaid kasumeid, ja loomulikult keerati sellega majandus tuksi. Langev majandus tähendas maksulaekumiste vähenemist ja riigieelarve puudujäägi suurenemist. Selle puudujäägi katmiseks tõstetigi kõiki makse. Aga need maksutõusud tegid veel suurema majanduslanguse ja veel suurema eelarvepuudujäägi. Samaaegselt suurendati igal aastal rekordmahus eelarve kulupoolt. Suurim kulu on seotud rohepöörde, mitte julgeolekuga. Sisuliselt on Eesti reformierakonna juhtimisel pankrotikursil. Ja nad ei oska ega taha midagi muuta. Et Eestis elu paremaks minema hakkaks, tuleb nad lihtsalt pikaks ajaks opositsioonipingile saata.
Lahendus on valimised. Paraku on järgmised riigikogu valimised alles kahe aasta kaugusel. Loomulikult on praegu vaja erakorralisi valimisi, aga Eesti põhiseadus muudab selle peaaegu võimatuks. Siinjuures tuleb meenutada, et EKRE nõudis erakorralisi valimisi juba 2023. aasta sügisel, kui oli selge, et liberaalne režiim lõhub Eesti ühiskonna ja ajab riigi pankrotti. Käivitasime tookord obstruktsiooni selge eesmärgiga hoida ära riigieelarve vastuvõtmine ja kutsuda nii esile valimised. Et globalistid otsustasid, et valimisi neil küll vaja pole, siis rikuti nii Riigikogu kodukorda kui ka põhiseadust ja obstruktsioon lõpetati ebaseaduslike vahenditega. Riigikohus otsustas, et võib küll seadusi rikkuda, kui see on vajalik Reformierakonna võimul hoidmiseks. Teisisõnu, kui Eesti oleks õigusriik, oleksid erakorralised valimised toimunud eelmise aasta kevadel. Aga Eesti ei ole õigusriik ja valimisi ei tulnud. Nüüd arutatakse, kas ehk on võimalik valimisi esile kutsuda valitsuskriisi abil. Kui Eestis ei suudeta kolmel katsel moodustada valitsust, siis tulevad kohe 40 päeva pärast valimised. Aga näidake neid 51 Riigikogu saadikut, kes hääletavad kolm korda peaministri kandidaadi maha, teades, et neil siis Riigikogu töö lõpeb. Nad panevad kasvõi Taro, Terrase või hernehirmutise peaministriks, peaasi, et ei pea valijate ette astuma.
Siiski on sellel kõigel ka positiivne pool. Kui asjad jätkuvad samamoodi veel kaks aastat, tuleb valijate reaktsioon veelgi valjem. Me teame Ungari kogemusest, kus oli samamoodi läbikukkunud valitsus, keda rahvas vihkas, aga ka seal ei lastud toimuda erakorralistel valimistel. Tulemuseks oli see, et kui valimised lõpuks tulid, andsid nad Orbani parteile absoluutse enamuse. Eestis tähendaks see EKRE absoluutset enamust.
Eriti viimasel ajal on näha poliitilisi kohtuprotsesse ja tagakiusamist.
Eesti on siin samas mustris teiste riikidega. Näeme, kuidas kohtute kaudu on asutud rahva tahet summutama ja poliitilist opositsiooni maha suruma. Prantsusmaal ja Rumeenias keelustas kohus lihtsalt kõige populaarsema presidendikandidaadi valimistel osalemise. USA-s üritati Trumpi vangi panna ja pankrotti ajada. Suurbritannias pannakse vangi nii immigratsioonivastaseid kui transaktivistide kritiseerijaid. Saksamaal on kümneid AfD liikmeid, keda justiitssüsteem kiusab. See on globalistide lemmikvõte. Kohtud ja prokuratuur on muudetud süvariigi ehk julgeolekuasutuste käepikenduseks ning ideoloogiliselt ja aineliselt korrumpeerunud, tsiviilkontrolli alt väljunud luured panevad paika inimesi või võtavad neid rajalt maha. Sel pole midagi pistmist õigusriigiga. Seda protsessi ei pea austama või selle suhtes lugupidav olema. Räpase töö tegijaid tuleb paljastada ja häbiposti lüüa. Kui võimalus avaneb, tuleb nad kas vallandada või nad korruptsiooni ja kuritarvituste eest kohtu alla anda. Korrumpeerunud kohtusüsteem tuleb põhjalikult läbi raputada ja ümber reformida. Kui me seda ei tee, kaotama oma vabadused, õigused ja koos sellega ka oma vara. Õnneks näeme, et ühiskonnad on hakanud probleemi tõsidust märkama ning hakkavad vastu. Eestis on selle vastupanu liider EKRE.
EKRE-t pole kuulatud ja loodeti NATO-le. Nüüd on häda käes ja üritatakse lühikese ajaga kõik tasa teha. Kõike on mugav nimetada julgeolekumaksuks.
Tasub meenutada hüsteeritsemist, mis läks lahti, kui Mart Helme ütles, et Eestil peab olema plaan B NATO kõrval. Selle jutu eest tembeldati ta vaat et riigireeturiks. Nüüd, viis aastat hiljem räägivad sama juttu kõik nii-öelda eksperdid. Aga mis eksperdid te olete, kui te asju ette ei näinud erinevalt Mardist? Miks me peaksime nende inimeste juttu praegu tõsiselt võtma? Riigikaitse teemal on Eestis juhtunud jälle see rumal lugu, et Reformierakond tegi koos süvariigi stratkomiga sellest refikate upitamise ja meie materdamise teema, lisaks, nagu nüüd näeme, ka suure raha kantimise teema. Loomulikult ei saagi siis mingit head nahka tulla. Mis oli viimane uus sõjaline võimekus, mis Eesti sai? See oli rannakaitse raketisüsteem, mis otsustati ära, kui EKRE oli valitsuses. Hiljem on ainult räägitud uutest asjadest, kätte ei ole veel midagi saadud ja paljudel puhkudel pole midagi otsustatudki. Ainus, mis suure hooga toimub, on nii-öelda sõjatööstuse arendamine ehk sadade miljonite kantimine riiulifirmadesse, kus töötavad endised kõrged sõjaväelased või kaitseministeeriumi ametnikud.
Me ei vaja julgeolekumaksu. Me oleksime pidanud tegema selge plaani, mis relvi, võimekusi, laskemoona me vajame, selle kõik ära ostma ja ostu rahastama laenuga, mis jaotub ära 10–15 aasta peale. Sel juhul ei peaks me tõstma riigikaitsekulusid mõnel aastal miljardi, vaid saaksime kulud hajutada, lisades laenumakse riigikaitse eelarvele. Sel juhul oleks meie riigikaitsekulud umbes kolm protsenti ega tuleks mingeid maksurallisid teha. Aga siis ei saaks reformikad taguda vastu rinda, kui kõva protsenti nad teevad, ja ühtlasi ei saaks siis protsendijutuga varjata, et tegelikult ei ole meil võimekusi, relvi, laskemoona üldse juurde tulnud, küll aga kulub hirmus palju raha kohaliku relvatööstuse „käivitamisele“. Eestit see kaitstumaks ei tee, küll aga vaesemaks. Kui tahame oma riigikaitset tugevdada, tuleb korruptandid ja propagandistid minema lüüa ja patrioodid ning ausad ja ratsionaalsed inimesed asemele panna. Ehk nagu ikka, lahendus on EKRE.
Maailmas toimub ümberjagamine. Eesti on ebamugavas olukorras ühelt poolt oma geopoliitilise asendi tõttu, aga teisalt meie juhtide rumala käitumise pärast. Mida peaks tegema, et me kuuluksime võitjate poolele?
Kõige tähtsam: endale ei tohi lakkamatult valetada. Paraku just seda meil tehtud on alates Ukraina sõja algusest ja tegelikult juba varem, koroona ajal. Vaja on sündmusi ja olukordi hinnata kaine pilguga, mitte ideoloogilise kõverpeegli abil. Reaalsus on, et senine globalistlik maailmakord laguneb. Sellel on omad ohud, aga ka võimalused. Globalism ei ole Eestile hea olnud. Globalism tähendab massiimmigratsiooni, tähendab rohepööret, tähendab võimu liikumist Eesti valija ja parlamendi käest kuhugi Brüsselisse või IMF-i või WHO kätte. Globalistlik ideoloogia on surunud meile peale homoabielud ja transsoolisuse hullust. Hea, kui sellest lahti saame. Aga protsessi osa on ka NATO ümberkujunemine. USA ei ole enam huvitatud Euroopa sõjalisest ülalpidamisest, eurooplased ei ole aga valmis enda eest ise seisma. See tekitab vaakumi, mida Venemaa kui agressiivne ja oportunistlik jõukeskus püüab enda huvides kasutada.
Üks mis kindel: kui tahame olla võitjate poolel, peavad meil olema head suhted Trumpi administratsiooniga. Kahjuks näeme, kuidas tänane valitsus töötab kõigis neis tööliinides risti vastupidi sellele, mis meile edu tooks.
Te käisite Ameerika Ühendriikides Donald Trumpi ametisse pühitsemisel ning olete ka korduvalt kohtunud Ungari juhi Orbaniga. EKRE on oodatud partner konservatiivseid jõude ühendavas Euroopa Patriootide peres. Kuidas koostöö alguse sai ja mida see meile annab?
See sai alguse juba 2019. aastal, kui saime europarlamendis esindatuse. Tookord oli mu kindel suunis, et EKRE peab Europarlamendis liituma kõige parempoolsema, kõige konservatiivsema ja kõige rahvuslikuma grupiga. Me teadsime, kui valelikult Eesti meedia meist räägib. Miks me arvame, et meie meedia räägib teistest rahvuslastest ausamalt?
Igatahes sattusime parimasse seltskonda, mida Brüsselis leida võib. Viie-kuue aasta jooksul osalesime tugeva ja kasvava võrgustiku üles ehitamisel ja selle aja sisse jääb ka eeltöö, et tuua kõik sarnaselt mõtlevad parteid ühte gruppi. Päris lõpuni pole see õnnestunud. Selles on tõesti suurt rolli mänginud Orban ise. Tema on rõhutanud, et kui me kokku ei hoia ja ühiselt ei võitle, siis murtakse meid ükshaaval. Samuti on Orban olnud see, kes on lakkamatult tagant utsitanud Patriootide parteide organisatsiooni ja kampaaniategevuste taseme parandamist valimistel nende kodumaal. Tulemuseks on üha tugevnev poliitiline esindatus liikmesriikides, millel on lõpuks mõju ka Brüsselis. Orbanil on isiklikud head suhted Trumpi ja tema meeskonnaga. Need olid just ungarlased, kes Trumpi inauguratsiooni külastust aitasid korraldada. Orbani ja tema meeskonna kaudu on võimalik suhelda ka praegu Trumpi administratsiooniga, samuti aitab ta luua teistel Euroopa erakondadel otsesidemeid USA-s. See on meile väga kasulik. Esiteks aitab see meie teemasid ja sõnumeid viia ringkondadesse, mis meie elu ka mõjutavad. Teiseks kasvatab see meie erakonna professionaalsust ja poliitika tegemise tõhusust. Kolmandaks annab nii erakonna aktiivile kui laiemalt valijale selge tunde, et me ei ole kuidagi üksi või eriskummalised, oleme osa suurest ülemaailmsest konservatiivsest liikumisest.
Küsitles Aarne Mäe