22.06.2025
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Ma olen sageli märganud, et igasugu olulisi otsuseid tegevad poliitikud ei saa enam aru, mida nad teevad.
Prooviks natuke seletada seda vanglarentimise absurdsust, ehk aitab allegooria, ehk üks lihtne lugu paneb mõne elava mõttekese liikuma. Sest karjääripoliitik elab ju kantseliidis ja demagoogias ja projektides ja prognoosides ja peamiselt muidugi Brüsseli ettekirjutustes. Ta ehk ei näegi seda, mis päris maailmas toimub.
Oletame, et teie naaber kutsus endale palju külalisi, täiesti võõraid, välismaalt, võõrustas neid, söötis, jootis, lahutas nende meelt, viis arsti juurde, kui vaja – aga selgus, et suur osa neist külalistest olid kaabakad, lõhkusid ära naabrimehe kodu, varastasid ta paljaks, peksid perekonna läbi.
Nüüd tuleb see naaber teie juurde ja ütleb: “Kuule sul on see tuba praegu vaba, kus enne üks üliõpilane üürikorteris oli, paneme need pätid sinna luku taha, mul ju kodu puhta lõhutud. Ma maksan ka natuke, annan nende ülevalpidamiseks sulle paar tuhat eurot kuus.”
Kas te sõlmitegi temaga alandlikult selle pakosta-lepingu ja kolite need kaabakad oma katuse alla? Mõtelge. Mina ei usu.
See riigi vanglarentimise mõte on veel palju hullem. Siin pole tegemist ühe isikliku majaga, siin on tegemist terve riigi ja oma rahvaga. Martin Helme ja Varro Vooglaid on peaaegu kõik olulised ohud ära nimetanud, miks te neid ei kuula? Ja kui nemad teile ei meeldi, miks te ei kuula Andres Anvelti?
Ka Rootsi riik alandab ennast selle pakosta-lepinguga, ta on ISE kutsunud endale kaugetest riikidest “külalised”, kes on osutunud pättideks ja nüüd tahab ta need pätid odavalt maha parseldada oma naabritele? Et hoidke neid teie, sest meie ise ei saa nendega enam hakkama? Sest liiga palju oli nende “külaliste” hulgas kaabakaid, kes tuli pikaks ajaks vangi panna?
See on alatu petuskeem, millega ükski aus endastlugupidav riik iial ei tegeleks.
Kui suur on Rootsi riik ja kui suur on Eesti?
Tegelikult – õiglane oleks see, et iga riik hoiaks oma vanglates kõik oma kurjategijad. See tähendab, Rootsi peaks saatma need pätid koju tagasi. Kohe, mitte pärast karistuse kandmist. Kes kaabaka kasvatas, see vastutagu.
Demokraatlikus riigis küsitakse oluliste otsuste tegemiseks rahvalt luba. Ausas riigis tehakse rahvaküsitlusi. Rahva valitud parlamendi osalusest rääkimata.
Kas “liberaalses demokraatias” võib iga ajutine ministrikene sõlmida välisriigiga ükskõik kui hullumeelse lepingu, et ainult kätte saada veel 30 miljonikest? Kes vastutab tagajärgede eest? Kes hakkab maksma siis, kui need miljonikesed on ära kulutatud (või jagatud)? Mis juhtub siis, kui valitsus vahetub? Ja miks sellega nii kiire on?
Pakosta teeb isikliku lepingu viie aasta peale. Mis õigusega? Ta ei ole ju viie aasta pärast enam minister? Kui ta ministriametist kukub, siis kukub ka tema leping! Kas ta viib siis need pätid isiklikult ja oma raha eest Rootsi tagasi?
Ja juba tuli Delfis lõbus uudis: “Rootsi avalikkus kardab, et Eestis karistuse kandmine teeb rootsi vangidele liiga”. Olge lahked! Meie alandame ennast maani madalaks ja võtame vastu teie kõige jubedamad kurjategijad, aga teie kahtlete, kas me neid ikka piisavalt õrnasti kohelda suudame?
Jah, meil hoolitakse kangesti kurjategijate inimõigustest. Kindlasti hakkavad need uustulnukad kõvasti nurisema ja oma nõudmisi esitama.
Aga inimene, kes ei austa ühiselu reegleid ja teeb kaasinimestele kurja, on sellega tegelikult loobunud oma inimõigustest! Õigused on ainult nendel, kes täidavad ka kohustusi! Normaalses maailmas.
Ka Airi Värnik kirjutab sotsiaalmeedias:
„Olen kategooriliselt vastu vangide Eestisse toomisele. Vastuväiteid on palju esitatud. Rõhutan siin seda, mis vanglas sees hakkab toimuma – gängide omavahelised tapatalgud, ründed vangla personalile, võimalikud korruptiivsed või ahistatud või praktiliste kogemusteta või aina vahetuvad (töö on närviline) vanglatöötajad, lakkamatud kohtukeissid kinnipidamise korra ja medabi ja inimõiguste suhtes. Meie institutsioonid on tegevad rootsi vangidega, abi kohalikele jääb rahvusvahelise kõrval tahaplaanile. Veel, olgu vangla kuritegevust tõkestav tehnoloogia kuitahes kõrgel tasemel, kuritegelik maailm on ikka ees, seal liiguvad suured summad.“
Oleks tore, kui ka Tartu elanikud oma suhtumist näitaksid ning linnavalitsuse ja volikogu liikmetele meelde tuletada püüaksid, et nad on rahva teenrid, mitte Brüsseli kuulekad alamad. Tselluloositehase saime peatatud, ehk saab sellegi hulluse?
Ja linnavalitsus võiks ometi keskvõimule vastu hakata, mida ta on juba paaril korral teinudki.
Malle Pärn