22.06.2025
Massimigratsioon nõrgendab Euroopa Liitu ka seestpoolt.
Nii Eesti kui Euroopa Liidu poliiteliit elab endises maailmas, märkamata, kuidas kõik on muutunud. Ja ennekõike on muutunud nende endi maailm, muutunud talumatuks.
Oli kunagi läänemaailm ja oli demokraatia, mis olid mõlemad paljudele suureks eeskujuks. Nimetagem klassikalist demokraatiat kodanlikuks demokraatiaks, nagu kord kooliõpikutes, kodanikukeskseks. See demokraatia oli vabaduse-keskne ja humanistlik. Üllatavalt pole uus variant, liberaalne demokraatia, oma nimest (liberty, liberte) hoolimata seda teps mitte.
Kodanliku demokraatia uhkus ja raudvara on olnud sõnavabadus koos südametunnistusvabadusega. Vana demokraatiaga maades pole sellest loobutud ka siis, kui tundus, et pisut võiks suupruukimist pidurdada – sest alati on teatud, et kui mingi esimene piirang tuleb, siis hakkab lumepall veerema. Nii on pigem üle elatud sõimlemine, aga sõnavabaduse kallale pole mindud – ka demokraatide ja Obama-Bideni USA-s ei tehtud kunagi üleriigilist vaenukõneseadust.
Marksismist nakatunud liberaalne demokraatia tegi selle ära, läks sõnavabaduse kallale. Põhjuseks oli poliitkorrektsus, millega keelati ära teatud sõnad ja teemad. Võib-olla eeldasid poliitkorrektsuse loojad, et nende lapsuke võetakse omaks ja kõik otsustavadki teatud asjadest mitte rääkida. Aga see olnuks sõnavabaduse vastu ja paljud ei läinud kaasa.
Kui ei olda poliitkorrektne, siis tuleb karistada. Nii loodi vihakõneseadus, sõnavabaduse piiramise Trooja Hobune. Ametlik narratiiv oli lihtne: ei, sõnavabadust sellega ei piirata, ainult „halbadel“ ei lubata „halbu asju“ öelda. Aga ei lubatud öelda seda, mis oli poliitkorrektsusega tabuks kuulutatud. Kui on karistav seadus, siis tulevad ka karistused ja nüüd on terve liberaalne Lääs täis poliitvange (islamipedofiiliat paljastanud Tommy Robinson) ja represseerituid (Piiblit tsiteerinud Päivi Räsänen).
Poliitkorrektsust nimetab Keanu Reevesi kehastatav tegelaskuju filmis “Reisisiht pulm” (nähtav ETV Jupiteris) pöördfašismiks ja paljud peavad seda ka inimsusvastaseks kuriteoks, millele oleks vaja oma Nürnbergi.
Nüüdseks on sõnavabaduse hävitamine liberaalses Läänes juba karm reaalsus, kuid tänu Donald Trumpi tagasivalimisel on teatud osa sotsiaalmeediahiidudest juba loobunud tsensuurist ning eeskuju näitas Elon Muski X. Sõnavabadusel on taas lootust, kui Ameerika selle keskmeks jääb.
Kodanliku demokraatia puhul on alati au sees olnud inimõigustest kinnipidamine, kuid need olid kindlad põhiõigused (õigus elule, turvalisusele, söögile, puhtale joogiveele, haridusele, peavarjule, arstiabile jne). Nn liberaalne demokraatia aga paisutas inimõiguste skaala tohutuks, lisades sinna ka õiguse teha aborti, muuta sugu, viljeleda viljatuid seksuaalfantaasiaid jne. Inimõigusteks muudeti kapriisid, pahed, ihad, fantaasiad ning lõpuks ka perverssused.
Mõistagi tekitas see kaose, nagu liberaalide püüd laiendada isikuvabadusi lõpmatuseni. Kui anda inimestele piiramatud vabadused, põrkuvad erinevad arusaamad vabadusest ja nende realiseerimine varsti raginal kokku – ühe vabadus hakkab ahistama teise oma. Konfliktid on paratamatud, sest vabadusest on saanud anarhia. Kui kaos laostab ühiskonda, tuleb kellelegi õigus anda ja kahjuks antakse õigus „uutele vabadustele“, mis pingestab olukorda veelgi, eriti kui rahulolematuid hakatakse karistama.
Liberaalse demokraatia „vabadusprojektid“ on hukatuslikud. Nii on immigratsioonist tehtud inimõigus ja piiramatu vabadus. Äsja surnud paavst Franciscus ütles kord, et pagulaste õigused on riikide seadusandlusest kõrgemal ja selle järgimine on tekitanud kaose kogu Läänes.
Läbi aegade on emigreerumine välja näinud nii, et inimene läheb teise riiki ja ühiskonda, saab õiguse seal elada, asub tööle ning hakkab ühiskonna jaoks väärtusi looma, saades viimaks ka kodanikuõigused.
Tänapäeva migrantide tegevust saadab täielik seadusetus – nad rändavad riikide vahet, rikkudes kõikvõimalikke seadusi nii rändeteel, piiride ületamisel kui ka paigale jäämisel – ja süsteem soosib nende seadusekuulmatust. Nad saavad kohe õiguse teiste poolt loodud väärtustele ja jäävad sageli lausa neist elatuma, ise midagi lisamata. Nad rikuvad julgelt seadusi, sest neil lubatakse seda teha ja poliitkorrektsusest neid isegi ei takistata. Lääneriike haaranud kuritegevus on selle kõikelubatavuse tagajärg. Ja viimaks toovad migrandid oma kultuurikeskkonna, eluviisi, tavad, mentaliteedi ja kodumaa probleemidki sihtriiki kaasa ning nõuavad, et kõike seda tunnustataks ka uuel kodumaal.
Mõistagi toimub see kõik sihtriigi põlisrahva arvelt, kes peab oma keele, kultuuri, eluruumi, seaduslike õiguste ja palju muuga koomale tõmbama – või muidu tembeldatakse nad ksenofoobideks ja rassistideks. On võimatu, et sellest ei sündiks konflikti.
Sama on ka seksuaalsete vähemustega, kellele priviligeeritud seisundit luues väidetakse „see ei võta kelleltki midagi ära“ või „mis on teile teiste armastuse vastu?“ Paraku luuakse „kapist väljunutele“ just priviligeeritud avalik ruum, pealtnäha nendele võrdse staatuse andmiseks, kuid reaalsuses teiste arvelt. Kõigis ühiskondades, kus homoseksualism, transsoolisus ja sooideoloogia on riiklikul tasemel eelisolukorda seatud (homoagenda), on halvenenud perede olukord, vähenenud soov lapsi saada, põlatud staatusesse on tõugatud mehe ja naise loomulik suhe. Ühest küljest läheb palju tähelepanu ja ka materiaalset tuge seksuaalvähemustele, teisalt on traditsiooniline perede vasakliberaalsetele ideoloogidele justkui vaenlase kuju, kes pole lasknud „vähemustel“ õitseda.
Naisõiguslus on algselt tähendanud naiste võrdseid õigusi meestega, kuid seegi valdkond on liberaalses demokraatias „revolutsiooniline rinne“, feminism tähendab nüüd õigust mehi vihata ja oma sugu häbeneda, õigust teha aborti ja loobuda üldse naise bioloogilisest rollist.
Kuna kõik need hälbed normaalsest elust kõrvale tekitavad ühiskonnas vastumeelt, protesti ja ka vastutegevust, siis just nende hälvete kaitsmiseks on loodud vihakõneseadused – et vaigistada protestid ebanormaalsuse levitamise vastu.
Selline on liberaalse demokraatia tänane pale. See ei ole enam kodanlik demokraatia, mille poole püüdles varem terve maailm ja mis oli eeskujuks paljudele rahvastele. Tänane Lääne liberaalne demokraatia on uusmarksismi mõjul tekkinud ebardlik ja väärastunud vorm tõelisest demokraatiast – ja seejuures surutakse seda agressiivselt kogu maailmale peale, kui traditsioonilise ühiskonnaga riikidesse viiakse homoagenda vikerkaarelippudega.
Maailm ei taha enam liberaalset demokraatiat, mida näitab üha süvenev ärapöördumine „euroopalikest väärtustest“. Prantsusmaa tõrjutakse Aafrikast välja. Gruusia riskib EL-i liikmestaatusega, tõrjudes kohustuslikku LGBT-d. Maailmas kujunevad välja teised jõukeskused (Venemaa, Hiina, India), blokid (BRICS) ja üksikud riigidki, kes ei sea enam enda ideaaliks läänelikku ühiskonda. Perversne „liberaalne demokraatia“ jääb üha enam üksikuks, eriti kui reas lääneriikides naasevad võimule konservatiivid.
Lääs on oma poliitikaga hädas ka seetõttu, et „liberaalsesse demokraatiasse“ on tulnud tohutu mass migrante, kes lootsid eest leida vaba ühiskonna, aga leidsid sealt manduva, moraalitu ja pahedesse kadunud ühiskonna. Nad põlgavad seda jäägitult ning on asunud Läänes looma oma šariaadil, Aafrika hõimusuhetel või ei tea millel veel põhinevat ühiskonda. Neil pole muud teed, liberaalne ühiskond on nii moraalitu ja ebaeetiline, et nad lihtsalt koloniseerivad selle, mitte ei integreeru.
Liberaalse ühiskonna süü on osaliselt ka see, et Venemaast on saanud ebainimlik agressorriik. Venelased tahtsid Jeltsini ajal sinna Ameerikat ehk selle venelikku varianti, aga nende üleminek sattus just aega, mil lääneliku ühiskonna vallutasid „uusväärtused“. Selline pervertne demokraatia enamikule venelastest ei sobinud ja nad valisid teise tee, Putini kättejuhatatud suurveneliku imperialismi tee. Pervertdemokraatia peletas venelased läänelikust arenguteest eemale.
Aga pseudoliberaalid kaitsevad seda ebardit endiselt ja üritavad ka edasi levitada. Eesti välisminister Tsahkna käis Gruusiale LGBT-d pähe määrimas ja Michali valitsus üritab mägede poegi siiani omasooiharateks muuta, keelates grusiinidel siia reisida. Ukrainlastele õpetavad nad kliimavõitlust. Brüssel aga seab oma laienemise peatingimuseks homolipud ja geiparaadid. Pole siis ime, et rohepöörane ja omasooihar Euroopa muutub vastikuks kogu maailmale.
Eesti ühiskonna liberaalne-vasakpoolne osa on endiselt homo- ja migrandilembeline, muutudes varsti piirkondlikuks loomaaiaks, kus elavad ebardid, kes mujal on peagi välja surnud.
Uued Uudised
