Eesti rahvas läheb hukatuse teed, mida saaks vältida, kui me ei lubaks ideoloogidel oma ajusid “pesta”

Eestlased lähevad juba pimesisilmi samat tupikteed, mida käisid varem rootslased ja teised heaoluühiskonnamaade rahvad. Enesetapu teed, langedes ajupesu ohvriks.

Inimesed ei mõtle tegelikult nii, nagu Lääne progressivistid neile ette söödavad. Inimesed ei armasta homosid, rändlejaid ega rahvaste segamist. Nad pannakse nii mõtlema.

Saksa ajakirjanik Boris Reitschuster kirjutab tabavalt: homoagendat, migrandilembust, abordikultust, radikaalset naisõiguslust, kliimahüsteeriat ja muud taolist veavad väga väikesed, marginaalsed survegrupid, kuid nad on saanud marksistliku revolutsioonilise koolituse ja üliagressiivsete kampaaniatega muudavad nad väikesed probleemid globaalseteks, tühised asjad tehakse räige ajupesu ja pideva hirmutamise ning samas südametunnistusele rõhumisega üleilmseteks, kohe korraldamist vajavateks muredeks.

Ja inimesed lähevad sellega kaasa – rumalusest, mõtlematusest, mugavusest, harimatusest jne. Mingil hetkel on kõik nende ümber tundmatuseni muutunud/muudetud ja siis on hilja mõistusele tulla. Kui tullaksegi, sest seda kõike serveeritakse neile paratamatu “arenguna”. Eestis on see protsess just täies hoos, juba rikutud Lääne-Euroopas on mõistus tasapisi naasmas, vähemalt saadakse aru, et miski läks väga valesti.

Inimesed ei mõista veel ühte: kõige selle taga on marksism ja revolutsioonid, migrandid, naised ja vähemused on juba mõnda aega proletariaadi asemel uusmarksistide uued kaitsealused ning Lääne liberalism põeb praegu just marksistlikku marutaudi. Enne Ursula von der Leyenit Euroopa Komisjoni juhtinud Jean-Claude Juncker avas Trieris isiklikult Karl Marxi 200. sünniaastapäeval Hiinas valmistatud Kaose Isa kuju. Marx juhib tänast Euroopa Liitu ja ikka vereojade poole.

Üks inimene kirjutab meie telekanalites näidatavate filmide kohta: “Need on üldjuhul poliitkorrektsed, kuid võib tabada mõnda asja, mida pole õnnestunud peita. Näiteks on romantikafilmides sageli olukordi, kus abielus naine avastab, et on rase, kuid on kahtlus, et isa on keegi teine. Sõlmub tõeline suhtetragöödia, aga olen märganud, et kunagi ei nähta väljapääsu selles, et võõras laps abordiga olematuks teha.

Filmid ei ole päriselu, kuid ikkagi peegeldavad nad tegelikkust. Kui Saksa ja USA filmides sisuliselt abortidest lahendusena ei räägita, siis jääb arusaamatuks Eestis valitsev abordikultus (minu keha, minu otsus), kus ajuti jääb mulje, et see on naistele igapäevane emotsioonidevaba ninanuuskamine. Meil on abortide õigustamine ja sooritamine lausa riiklik poliitika, aga nn poliitkorrektsete maade filmidest abordilembust ei paista. Ilmselt on õigus abordile üks neist väikese marginaalse grupi poolt suureks puhutud “probleemidest”, tavalised naised ei taha sugugi aborte ülepäeviti teha, nad tahavad seda õigust vaid väga hädise olukorra jaoks.

Samas on Eestil palju ühist Lääne filmidest peegelduva lastevastasusega: ka seal on soov lapsi mitte saada lausa trend, teisiti seda nimetada ei saa, ja seejuures on mehed sageli sama kindlalt lastesaamise vastu kui naised. Filmides läbiv teema on sageli ühe lapse saamine enne hetke, mil “bioloogiline kell” lööb ja sageli on siis hilja.”

Lastevastasust toidavad edu- ja karjäärikultus, soov olla vaba kõigest, mis võiks seda piirata, soovimatus ennast siduda, lisaks ideoloogiad, mis tahavad peresid lõhkuda, samuti kliimavõitluse moodi kampaaniad, mis leiavad, et lapsed on Maa kliimale “pahad”. Aga ka sõja- ja kliimahüsteeriad, mis hirmutavad paljusid ning sunnivad loobuma lapsi siia ilma toomast. Need kõik kokku on teadlik poliitika, mis paraku mõjub – ja kuigi hiljutine uuring näitas, et eestlased tahavad lapsi saada, nad siiski loobuvad neist ja seda välise mõjutuse tõttu.

Inimesed ei taha aru saada, et nii mõistavad nad ennast vanaduses üksindusse, sest kedagi, kes neid külastaks, lihtsalt ei tule. Globaalselt ei mõisteta seda, et kui eurooplased loobuvad lastest, siis siia rännanud võõrad, näiteks moslemid, võivad heaoluühiskonnas (mis tegelikult saab Läänes kohe-kohe otsa) küll senise 7-8 lapse asemel tahta “vaid” 3-4 last, aga nemad on siiski need, kes määravad Euroopa edasise tuleviku. Mitte meie, valged eurooplased, põlisrahvas.

Need on Euroopa ja kogu lääneliku ühiskonna probleemid, teised ennast nii ei piira, peaaegu milleski. Meie ka oleksime mõistlikumad, kui me ei kuulaks agressiivseid vähemusi, survegruppe, revolutsionääre, võimupoliitikuid ja ideolooge, vaid elaksime oma mõistuse järgi. Praegu me saeme oksa, millel ise istume.

Uued Uudised